Kui palju on palju? Ses mõttes, et kui palju võib inimene alkoholi tarbida, et see veel raamidesse mahub?
Viinaga on nii, et seda saab vaadata üksikindiviidi ja ühiskonna tasandilt. Ühiskonna tasandil pannakse asjad paika mõõdupuuga, mis on välja töötatud Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) poolt. Neil käib rehkendamine selle järgi, kui palju absoluutset alkoholi üks inimene tarbib aastas. Talutavaks peetakse kuni 5 liitrit. See tähendab, et riik kui organisatsioon kompenseerib joomisest tekkinud kahjud ära ning alkoholiprobleem arengule takistuseks ei ole. Kui iga kodaniku kohta tuleb aastas absoluutset alkoholi 5-10 liitrit, ütlevad targad WHO-st, et siis on ühiskonnas tõsiseid probleeme ning et tuleks midagi kardinaalset ette võtta. Kui juuakse üle 10 liitri, siis on olukord katastroofiline ja ühiskond kas sureb välja või tekivad muud pahandused. Igatahes on see enesetapp. Riigi enesetapp.
Eestis juuakse üle 13 liitri aastas. Mis on kohutavalt palju. Selle rehnuti järgi peaksid eestlased juba välja surnud olema?
Sinnapoole me liigume. Ma toon näite, mis see 13 liitrit ühe inimese kohta tähendab. Ümardame asja 10 liitri peale, et oleks lihtsam. 10 liitrit absoluutset alkoholi on 30 liitrit 40-kraadilist viina ehk 60 pooleliitrist pudelit. Meil on peres kolm tütart, ämm, naine ja mina. Meie pere peaks siis aastas ära jooma 6 x 60 = 360 pudelit viina. Ma panen natuke juurde, saame 365 ehk pere peale pudel päevas. Kuna lapsed ei joo, ämmale ei anna, naine jälgib meest, siis...
Siit me jõudsimegi üksikisiku tasandile.
Iga inimene on isikupärane ja tema joomine sõltub mitmest tegurist. Esiteks: on ta noor, keskeas või vanur. Keskeas inimene kannatab tavaliselt kõige rohkem. Kui ta on vana, tuleb mängu terve rida kroonilisi haigusi, ta kannatab vähem ja lahkub üleüldse varsti meie hulgast. Kui ta on liiga noor ja juba 10-12 aastaselt joob, siis tapab ta end üsna varsti ära. Ja praegu me räägime ainult alkoholist.
Võtame ette selle tavalise keskealise inimese.
Tema puhul tuleb vaadata, kui palju, kui kanget ja kui kiiresti ta joob. On ta mees või naine ja kui palju ta kaalub. Selle asja saab välja arvutada tuntud Rootsi teadlase ennesõjaaegse valemi järgi. Selle alusel tegin ma ise 20 aastat tagasi nomogrammi, kust igaüks ise võib vaadata, kui kaua tal alkohol sees püsib ja mis joomarlustasemel ta selle promilliga asub. Üks näide. Kui minusugune 80-kilone mees joob ära 300 grammi viina (üle 90 grammi absoluutset alkoholi), siis tulemuseks on 1,5-promilline joove. Kerge-keskmise piirimail. Organismis langeb alkoholi tase igas tunnis 0,1 promilli. 15 tundi läheks, et ma täiesti kaine oleksin. Meil siin arutletakse, et millal viinapoed õhtul kinni panna. Aga kui ma joon õhtul kell üheksa 300 grammi viina, siis absoluutselt puhas poiss olen ma alles järgmisel päeval kell 12. Aga kui ma veelgi hiljem joon, siis järgmisel päeval tuleks veel pikemalt n-ö vaba aega võtta.
Kroonilised „alkovennad“ hakkavad uut kärakat enne peale võtma, kui vana on organismist välja läinud. Nii see alkoholismi nõiaring tasa-targu tekkima hakkab. Pärast on kogu aeg aur tugevalt sees.
Alkoholisõltuvus aga ei ole ilmselt ainult bioloogiliste näitajatega (vanus, sugu, kehakaal) seotud?
Loomulikult on see asi tihedas seoses sotsiaalse keskkonnaga. Milline on inimese töö, stressirohke või mitte, palju ta palka saab; millised on tema kodu-, olme- ja puhketingimused. Loeb ka, milline on inimese pere-elu, kodune õhkkond. Ka see, kas inimene on tööl ülemus või n-ö alamus, üldse töösuhted. Kõik need tegurid tulevad suuremal või vähemal määral mängu, kui räägime alkoholismist.
Kes ikkagi on krooniline alkohoolik?
Klassikaliseks alkoholismi tunnuseks on see, kui meesterahvas muutub agressiivsemaks ja vägivaldsemaks, ei suuda ennast pidurdada. Ja teiselt poolt: armukadedus. Halvad „näitajad“ sotsiaalsel, kehalisel, vaimsel või siis hingelisel tasandil alkoholist tingituna.
Tavaline inimene, kellel alkoholiga probleeme pole või on ta hoopis karsklane, mõtleb: aga mis need alkohoolikute mured minu asi on.
Tihti sellise inimese lapsed ka ei joo ja üldse suguvõsas selliseid muresid pole. Kui ma ise 10 aastat karskusliidu eesotsas olin, käisid mul tegelikult samad mõtted peast läbi. Aga võtame nii. Lähen välja, aga seal on keegi autoroolis, väike jõmin sees. Sõidab mul üle varba. Või mõnel mu sugulasel. Või sõidab mu auto katki. Tähendab — puudutab mind küll selle venna jommisolek.
Liigse viinajoomisega lõhutakse autosid,teisi inimesi ja iseennast. Kuidas viinajoomine lapsetegemisele mõjub? Arvata on, et mitte eriti hästi?
Mul on kolm tütart ja ma väga tahaks, et Eestimaal oleks mõni vend kaine ka, kellega nad abielluvad ja lapsi saavad.
1960-ndatel uuris alkoholismi probleeme prof. Elmar Karu. Ta tõi ühes oma artiklis välja näitaja: kroonilisel alkohoolikust mehel on pool seemnerakkudest praak. See oli ligi pool sajandit tagasi.
Teisisõnu: juba kainel mehel on tänapäeval seemnerakke poole vähem kui võiks olla. Kui ta nüüd veel viina ka võtab või narkootikume tarvitab ja nendega endale pahandust ning liiga teeb...
No aga miks me, Eesti rahvas, nii teeme? Et üritame ennast välja suretada?
Ma räägin kahest asjast. Esimene — me elame stressitingimustes. Psüühiline pinge on suurem kui inimene vastu võtab. Stressid kasvavad rohkem kui me oskame neid maandada ja välja lasta. Organismis on mitu regulatsioonimehhanismi: kesknärvisüsteem, hormonaalne ja immunoloogiline süsteem. Vegetatiivne närvisüsteem reguleerib siseorganite tegevust ja sellel on sümpaatiline osa ja parasümpaatiline osa. Esimene neist ergutab teatud organeid (näiteks kiirendab südametegevust, tõstab vererõhku), teine jälle vastupidi, alandab vererõhku jne. Need kaks peavad olema omavahel tasakaalus. Stressis inimese sümpaatiline toonus muudkui tõuseb. Kui meil on selline eluviis, kus vähe liigume, väheneb omakorda parasümpaatilise osa toonus. Ebakõla kahe poole vahel suureneb seega veelgi. Et tasakaal tagasi saada, on üks lihtsamaid võimalusi võtta arstirohtu.
Teine võimalus — võtta väike kärakas, mis üleliigse auru välja laseb. Kolmas võimalus on teha sporti. Ja on ka neljas võimalus — teha psühhoregulatsiooni harjutusi — et mul stress oleks nagu hane selga vesi, teisisõnu on tegu paksu naha kasvatamisega südame ümber.
Rohu võtmine on lihtne ja sestap neid võetakse ja kirjutatakse välja rohkem kui oleks vaja. Kärakavõtmine on lihtne — kerge valamine ja üks kõriliigutus. Ja minnaksegi lihtsama vastupanu teed ning unustatakse ära, et see teine pool, parasümpaatiline, vajaks ka tõstmist. Üritatakse asja tasakaalustada, aga valede võtetega.
Alko-narkoprobleemide alguses me käisime. Kui lõppu minna: on siis alkoholism ravitav või mitte?
On küll, aga sõltub sellest, mis astmes probleem on. Põhimõtteliselt: kui inimene on elus, annab temaga veel üht ja teist ja kolmandat teha. Kas nüüd just välja ravida, aga asju parandada, reguleerida, korrigeerida — seda kindlasti. On asju, millega tegelevad tohtrid, teiste teguritega peaks tegelema ühiskond. Asjale peab lähenema mitmest küljest ja kompleksselt.
Tihti süüdistatakse ainult inimest ennast, kellest joodik saanud, aga tegelikult on see ühiskonna tegematajätmine. Ühiskond on võimaldanud inimesel nii sügavale auku kukkuda. Ja kui ühiskond seda võimaldas, siis ühiskonna abiga tuleb ta ka sealt august välja tuua.