29 aastat psühhiaatrina töötanud ja valdavalt sõltuvushaigetega tegelenud Ellu Eik leiab, et meie ühiskonna hull edukultus käib inimestele üle jõu. Alati on neid, kes ei jõua sellega sammu pidada, kuid kahjuks on need inimesed stigmatiseeritud – nõrkus ei ole lubatud.
„Sõltuvust teadvustatakse siis, kui tekib probleem. Wismari haigla kogemuse põhjal võin öelda, et vene mees tuleb vastuvõtule sageli koos naisega: ta tunnetab, et perekond ja tulevik on ohus, otsustab midagi ette võtta ning seda tehakse koos. Eesti mees tuleb siis, kui töö on hakanud joomise pärast kannatama – tal on juba joomasööstud ja tsüklid, mis takistavad ühiskondlikku toimimist, ning teisedki on seda juba tähele pannud,” räägib Ellu Eik raamatus „Arst ilma kitlita”.
„Viimasel ajal, kui alkoholismiravi võimalusi on vähe ja see on üsna kallis, on levinud eeskätt joomasööstu katkestamine, mitte sõltuvuskäitumise põhjustesse süüvimine ja selle muutmise katsed. Elu on raske ja kiire, aeg läheb, kellelgi pole enam justkui aega asja sisu ehk oma inimliku loomusega tegelda. On vaja ruttu “masin töökorda saada”, kiire “hooldusremont” ära teha, ja elu läheb edasi, järgmise korrani. Inimene võib olla aastaid sõltlane ja vajadusel abi saada, kuid oma tegelikku seisundit ikkagi mitte teadvustada. Tal kogu aeg “juhtub” – ühel või teisel põhjusel.
Meie ühiskonna hull edukultus käib inimestele üle jõu. Alati on neid, kes ei jõua sellega sammu pidada, kuid kahjuks on need inimesed stigmatiseeritud – nõrkus ei ole lubatud. Mis on üldse nõrkus? Sageli tundlikkus ja empaatilisus, mis ei lase olla edukas. Kui keskkond seda ei hinda, on raske õppida oma tundlikkusega toime tulema. Paradoksaalselt juhtub sama ka siis, kui inimene kasvab keskkonnas, kus kõik on tundlikud ja empaatilised – karmi tegelikkusesse sattudes jääb ta varsti rataste vahele.
Eriti selgelt ilmneb see lastega suhtlemises, mis, nagu me teame, nõuab aega ja süvenemist. Lastesse tuleb investeerida rohkem tähelepanu ja oma hinge. Kuna ühiskond tunnustab resultaati, on kerge see ka lastekasvatamisel omaks võtta.
Üks asi veel. Olen oma praktikas näinud, kui hävitav on psüühikale perfektsionism, mida meie ühiskonnas on liiga palju. Pidevalt mõeldakse, et ma ei ole piisavalt hea. Üks saatanlikumaid väiteid on minu arvates alati saab paremini. Sellega tühistame saavutused, võimalused ja tulemuseni jõudmise ning loome nõiaringi. Niisugune mõtlemine võib kergesti viia sõltuvuskäitumiseni, sest tarvis on kergendust,” sedastab Ellu Eik.
Täispikk intervjuu Ellu Eigiga ilmus raamatus "Arst ilma kitlita", kus viisteist Eesti arsti räägivad oma tööst. Raamatu autor on Agne Adamson. Kirjastus Menu.
