Jüri Allik

Esimene lend psühholooge lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1973. aastal. Ma mäletan seda suurt kergendust, mis valdas peale marksistliku filosoofia eksamit, millega psühholoogia õpingud ühes peahoone auditooriumis lõpuks otsa said.




Nägemispsühholoogia labor ruumis 331. Vasakul seisab Aavo Luuk, tema kõrval meie kolm inseneri: Urmas Mast, Väino Vaske ja Tiit Mogom. Meie uhkuse, arvuti PDP11 klooni poolt juhitud katsesüsteemi, ees istuvad Jüri Allik ja Julia Berger.








Lembit Valt (1934-2008), kes oli määratud eksamikomisjoni esimeheks, üritas läbi kukutada Jaak Tamme (1950-1999), kuna ta oli liiga julgelt tsiteerinud Juri Levada (1930-2006) töid, kelle kohta oli äsja ilmunud partei keskkomitee salajane hukkamõistev ringkiri, millest ainult Valt oli kuulnud. Ega Valt väga ei pingutanud tulevast Tallinna linnapead läbi kukutada. Ilmselt ta varustas ennast alibiga võimalike süüdistuste vastu liigses liberaalsuses ja ideoloogilise valvsuse puudumises. Õnneks terve mõistus ja Aino Lunge (1928-1994) südi esinemine võitsid ja me kõik saime siniste kaantega ülikooli diplomid.

Kuigi ega mul ka enne korralikku juhendajat ei olnud, siis nüüd tuli kuidagi ise hakkama saada. Meil ei olnud peale liimi järgi lõhnava lõpudiplomi ja ühe täiesti tühja ruumi Tiigi 78 kolmandal korrusel praktiliselt mitte midagi. Isegi seinakapid tuli tellida mingil põhjusel Saaremaalt. Loogika ja psühholoogia kateeder kolis 1973. aasta suvel peahoone kõrvalt Marksu majast raudtee äärde Tiiki, kus meil Aavo Luugiga õnnestus endale saada tuba 331, millest sai meie nägemislabor paljudeks järgnevateks aastateks.

Kuigi mul polnud erilisi illusioone, siis ega ma väga hästi ei kujutanud, kuhu ma sattunud olin. Nõukogude süsteem tegi kõik, et teaduse tegemine oleks raske, et mitte öelda võimatu. Pikka aega tundus, et see õudus, mis rajanes partei, armee ja salapolitsei kolmikvõimul, ei lõppe kunagi. Kõige keerulisem oli see osa teadusest, mis ütleb midagi teadustulemuste vaba leviku kohta. Esimene artikkel, mis mul õnnestus avaldada koos Talis Bachmanniga ajakirjas Perception, oli tegelikult täielikult Talise idee ja teostus (Bachmann & Allik, 1976). Minu roll oli teisejärguline ja piirdus paari soovitusega, kuidas oleks mõistlik vastuseid kokku lugeda. Võib ütelda, et 1976. aastal jõudis Eesti psühholoogia lõpuks maailma kaardile ja selle märgilise sündmuse au kuulub täielikult Talisele. Enne seda ei olnud Eesti psühholoogial olulisi saavutusi ette näidata, kui mitte arvestada Konstantin Ramuli kahte artiklit ajakirjas American Psychologist kuuekümnendate aastate alguses.

Ma vist väga ei eksi, kui väidan, et see käsikiri jäigi esimeseks ja viimaseks, mis sai välja saadetud kõiki ametlikke reegleid järgides. Iga välismaale saadetud artikli puhul tuli täita hulk pabereid, mis käisid läbi parteikomiteest ja eriosakonnast, kus tuli alla kirjutada näiteks paberile, mis ütles, et töö ei sisalda riiklikke saladusi ega ka midagi originaalset, mis võiks kellelegi huvi pakkuda. Siis marineeris kõiki neid pabereid ja artikli tõlget vene keelde veel paar kuud ministeerium. Alles peale seda võis käsikirja viia koos ametliku loaga postkontorisse, kust see ajakirja toimetusse lõpuks teele asus. Kuid ikka leidus sõpru, kes aitasid salaja välja saadetud käsikirja sinu eest trükki toimetada. Mõnikord tegi vigu ka postitöötluskeskus, mis kontrollis, et midagi lubamatut kogemata välismaale ei satuks.

Oma mälestuste raamatus „Põhjusega mässamine“ (Rebel with a cause) kirjutab Hans Jürgen Eysenck, et inimesed, kes ei ole elanud totalitaarse režiimi all ei suuda kunagi ette kujutada, mis tunne see tegelikult on (Eysenck, 1997). Thomas Nageli küsimus, mis tunne on elada nahkhiirena, on ilmselt palju lihtsam. Enamgi võib seda öelda teaduse tegemise kohta sellistes tingimustes. Igapäevane elu oli täis musta huumorit. Moskva psühholoogia instituudis näiteks jaotati artiklite autorlust mitte selle kallal nähtud vaeva alusel, vaid lähtudes laboratooriumi üldistest vajadustest. Seltsimees K-l oli palju tööd ametiühingu esimehena ja selle eest sai ta tasuks artikli kaasautorluse, millest ta ei mõista mitte midagi. Tartu Ülikoolis käis samuti äge sotsialistlik võistlus. Keegi hea huumorimeelega inimene pani võimaliku saavutusena sisse ka Nobeli preemia. Mõeldi, kui palju see võiks sotsialistliku võistluse punkte anda. Otsustati, et umbes samapalju, kui ülikooli ametiühingu juhtimise eest ja loomulikult natuke vähem, kui partorgiks olemise vaeva ja vastutuse eest.

Kogu NL-i teaduse infrastruktuur oli katastroofiliselt viletsas seisus ja ainult üksikud laboratooriumid said kelkida mõne üksiku valuuta eest ostetud seadmega. See vähene, mida Nõukogude Liit suutis ise toota, oli vilets ja selle elus hoidmiseks tuli kõigil kruvikeeraja ja jootmiskolb kogu aeg valmis hoida. Näiteks arvuteid tuli alati osta vähemalt neli tükki, et kolme neist kasutada varuosadena. Kuna saada polnud midagi, siis tuli kõike varuda igaks juhuks. Tuleb meelde, kuidas Aleksander Logvinenko, kes praegu töötab Glasgow Caledoonia Ülikoolis, jutustas oma külastusest Moskva Ülikooli töökodadesse mingi oma seadme järele vahetult enne uut aastat, kus talle pakuti lisaks oma seadmele paari pudeli viina eest laserit, mis sel ajal oli veel üsna unikaalne tööriist. Kasutades sama universaalset valuutat ja tutvusi õnnestus meil Riiklikust Optika Instituudist saada korralik fotomeeter, mis on ka praegu täiesti töökorras. Isegi esimene suurem arvuti Nairi 4 õnnestus meil hankida vaid seetõttu, et Jerevani tehase peainsener oli eestlasest kunstniku Richard Uutma sugulane, kes oli nõus tegema vahetuskaupa kolm suure rulli paberi vastu.

Psühholoogile vajalikke seadmeid Nõukogude Liidus mõistagi ei toodetud. Tahhistoskoop, mille prototüübi leiutas Tartu Ülikooli rektor Alfred Wilhelm Volkmann 1859. aastal, silmaliigutuste registraator ja kõik muu vajalik tuli meil endal ehitada. Arvutite eelsel ajastul tähendas aparatuur eelkõige signaalide generaatoreid, voltmeetreid, ostsilloskoope ja isekirjutajaid. Nendega eksperimenti teha ei saanud, kuid nad olid vajalikud katseseadmete osana või nende ehitamisel. Esimese ajaintervallide määramise seadme konstrueeris Aavo Luuk näiteks ülikooli arvutuskeskusest mahakantud arvuti Ural perfolindi lugejast. Kaheksarealisesse paberlinti tuli käsitsi perforeerida augud, millest esimene süütas põlema tahhistoskoobi ühte kanalit valgustava luminofoori ja järgmine auk lülitas selle jälle välja. Näiteks lasin ma inseneridel liimida isekirjutaja varda külge miniatuurse peegli, mida sai voolu tugevust muutes pöörata. Sellega sai muuta peeglilt tagasipeegeldunud kujutise asukohta ekraanil, mis oli vajalik liikumistaju uurimiseks, mis mind sellel ajal kõige rohkem huvitas. Samuti konstrueerisime 12 valgusdioodist ringi, mida juhtis lauaarvuti, mis kandis nime Elektronika 15BCM5. Tegelikult oli see küllalt populaarse lääne lauaarvuti Wang vilets ja mittetöökindel koopia. Meie insenerid ehitasid sellele liidese, mille abil sai arvutiga valgusdioode sisse ja välja lülitada. Programm, mis juhtis katset, oli programmeerimiskunsti tõeline meistriteos, mis ei jätnud mitte ühtegi baiti kasutamata ühest kilobaidist, mis pidi ära mahutama nii programmi, kui ka katseandmed. Kõige pikem „film“, mis õnnestus nendel 12 valgusdioodil maha mängida koosnes 12 kaadrist. Kui katse oli läbi, siis trükkis arvuti tulemused välja elektrilisel kirjutusmasinal. Selle seadmega said tehtud katsed, mis olid aluseks ajakirjas Journal of Experimental Psychology: Human Perception and Performance (Allik & Dzhafarov, 1984) ilmunud artiklile. Kuid selleni jõudmiseks kulus praktiliselt 10 aastat ülikooli lõpetamisest ja 7 aastat kraadi kaitsmisest. Kuid üks asi on üsna selge: ilma heade insenerideta poleks me ühtegi katset teinud ega artiklit avaldanud. Väino Vaske on meile varsti 40 aastat vajalikke seadmeid ehitanud ja tänu Urmas Mastile õnnestus meil hankida asju, mille saamist peeti täiesti võimatuks. Esimestel aastatel töötas meiega Mihkel Miil, kes mõtles välja mitmeid geniaalseid lahendusi. Näiteks tuli meil mõte tekitada silma liigutustest kunstlik tagasiside ja Mihkel ehitas paari päevaga meile seadme, mis muutis silma asendi stereofooniliseks heliks (Allik, Rauk, & Luuk, 1981). Tänu Tiit Mogomile tegime me üsna valutult läbi kogu elektroonika ajaloo ja esimesel võimalusel lülitusime üleilmsesse võrgustikku. Nagu on seda kinnitanud ühes artiklis Leo Võhandu, esimene e-mail Eestis saadeti Tiigi 78 maja arvutist.

Kuid kõige absurdsem oli siiski kraadide kaitsmise korraldus NL-is. Väitekirjade kaitsmine oli koondatud väga vähestesse kohtadesse ilmselt selle pärast, et Usbekis või mõnes taolises paigas oleks kohe välja kujunenud standard, mitu lammast üks väitekiri maksab. Lisaks kaitsmisõigusega kohtade vähesusele oli viimase instantsi otsus antud Kõrgema Atestatsiooni Komisjoni kätte, mis võis oma suva järgi ka juba kaitstud väitekirja kinnitamata jätta. Kui ma läksin oma väitekirja Moskvasse kaitsma, siis anti mulle psühholoogia teaduskonna kantseleist paber dokumentide loendiga, mis oli vajalik kandidaaditöö kaitsmiseks. Kui mu mälu väga ei peta, siis oli selles 21 nimetust, kusjuures väitekirja tekst ise oli alles neljandal positsioonil. Palju tähtsam oli näiteks omakäeliselt kirjutatud elulugu ühe paberilehe mõlemal poolel ja koduülikooli parteikomitee poolt antud uurimisteema kinnitus. Loomulikult oli seal ka iseloomustus, mis lõppes sakraalsete fraasidega, nagu „poliitiliselt ustav” ja „moraalselt kindel”. Väitekirju endid ei lugenud keegi, isegi mitte oponendid. Ma pidin ühele oponendile retsensiooni ise valmis kirjutama kõnelemata muidugi juhendaja arvamusest.


Minu kandidaaditöö autoreferaat, mida keegi pole kunagi lugenud.


Rohkem õnne oli autoreferaatidel, kuid ka neile ei pööranud keegi tavaliselt kuigi suurt tähelepanu. Ja nii tootis hiiglaslik riik uskumatutes kogustes makulatuuri, millest oma maa, kõnelemata maailmast laiemalt polnud tegelikult huvitatud. Käsikirjaline väitekiri ja paarisajas eksemplaris autoreferaat ei ole kõige edukamad teadmiste levitamise viisid. Paar psühholoogia ajakirja – Voprosõ Psikhologi ja Psikholotšeski žurnal – olid täis täiesti mõttetuid tekste, mis püüdsid sõnastada psühholoogia teaduse ülesandeid ja sihte kahe partei kongressi pahelisel perioodil. Sinna lihtsurelikel polnud lihtsalt asja. Vist minu ainus töö, mis ajakirjas Voprosõ Psikhologi on ilmunud, on ülevaade Eesti psühholoogia ajaloost, mille me Peeter Tulvistega kirjutasime Tartu Ülikooli 350. aastapäevaks (Allik & Tulviste, 1982).

Peamiseks avaldamise kohaks oli ikkagi ülikooli toimetiste Acta et commentationes universitatis Tartuensis seeria „Töid psühholoogia alalt“. Enamus seal ilmunud artikleid oli muidugi vene keeles. Minu esimene töö ilmus psühholoogia seeria 3. numbris 1974. aastal. See oli ülevaade nägemisdetektorite alasest kirjandusest, mis sai nii pikk, et toimetaja Mihhail Kotik (1923-1994) otsustas selle jagada kaheks osaks. Kuna kogu viidatud kirjandus oli inglise keeles, siis valvsuse huvides lisas toimetaja nende kahe artikli pealkirjadele sulgudes märkuse „välismaiste tööde põhjal“. Ma ei mäleta, kui palju selliseid kogumikke üldse kokku ilmus, kuid näiteks 1986. aastal ilmus kogumik järjekorranumbriga 14, mis oli läbinisti venekeelne. Vahepeal me üritasime inglise keelele üle minna, mis täielikult õnnestus vaid ühel korral. 1978. aastal ilmus 7. number alapealkirjaga „Problems of communication and perception“, milles oli kokku 10 artiklit. Seda võib pidada suureks edulooks, kuna Talise hea sõber Joe Lappin Venderbilti ülikoolist avaldas selle kohta üldiselt positiivse retsensiooni ajakirjas Contemporary Psychology. Kuid vaevalt, et keegi seda retsensiooni, nagu ka meie kogumikku suures infomüras üldse märkas. Minu arvutuste kohaselt jäi vist üldse kõige tsiteeritumaks Tartu psühholoogia kogumike tööks Talis Bachmanni artikkel 1980. aastast kokku 5 viitega, millest 4 iseendale tehtud viited. Isegi püüdes kõigest hingest erineda muust NL teadusest ei olnud Tartu psühholoogia jäetud akadeemiline jalajälg kuigi suur. Ainuüksi Talise 1976. aasta Perception’i artikkel oma tänaseks 44 viitega (Publish and Perishi andmetel 64 viidet) ületab „Töid psühholoogia alalt“ ilmunud artiklite summaarse viidete arvu.

Joe Lappini retsensioon Tartus ilmunud kogumiku kohta

Kindlasti oli arukas samm kohe taasiseseisvumise alguses kinni panna kõik ülikooli toimetiste seeriad, mis olid juba selleks ajaks ületanud 1000 köite numbri. Rektor Peeter Tulviste määras mind selle komisjoni esimeheks, kes selle paljude arvates mõrtsukatöö ära tegi. Muidugi ilmus Actades või toimetistes ka märkimisväärseid töid. Näiteks Lotmani loengud strukturaalsest poeetikast („Лекции по структуральной поэтике“, 1964) ilmusid ülikooli toimetistes kandes nime „Töid märgisüsteemide alalt 1“ muutudes hiljem mitte ainult bibliofiilseks rariteediks, vaid ka tsiteerimise klassikuks. Kuid see töö oleks tuntuks saanud ka siis, kui ta oleks ilmunud ükskõik kus mujal. Ma mäletan ühte nõukogude aja esinemist, kus loosungeid pilduv funktsionäär lubas kõnepuldist, et nõukogude psühholoogia jõuab kohe-kohe järele ja läheb ette maailma teaduse eesliinist. Üks meie sõpradest sosistas kõne ajal kuuldavalt üle saali, et see on võimalik vaid sel juhul, kui asuda maailma teadusest väljaspool.

Töid märgisüsteemide alalt esimene köide, milles ilmusid Lotmani loengud strukturaalsest poeetikast

Tahakski kohe nii ütelda, et kuna meil polnud korralikke seadmeid ja muid teaduse tegemiseks vajalikke vahendeid, siis seda rohkem pidime me ise mõtlema. Kuid kindlasti õpetas piiratud juurdepääs ajakirjadele ja raamatutele informatsiooni kogumise oskust. Ilma jooksvate sisukordade Current Contents pideva jälgimiseta ja saadud reprint-ide lugemiseta poleks meil olnud mingit ettekujutust sellest, mida maailma psühholoogias tehakse. Lisaks olid paljud inimesed nii lahked ja tellisid meile ajakirju, mis üllatuslikult ka päris hästi raudsest eesriidest läbi tulid. Näiteks Tartu oli ainus koht kogu NL-i territooriumil, kus oli täiskomplekt ajakirjast Perception and Psychophysics[1], mida meile tellis Endel Tulving. Pole päris juhus, et kõik psühholoogiasse tulnud inimesed alustasid ülevaateartiklite kirjutamist. Näiteks Aavo Luuk kirjutas hea ülevaate silmaliigutustest ja Talis Bachmann kognitiivsetest kontuuridest (kontuurid, mis tekivad näiliselt sinna, kus kujutise heledus tegelikult ei muutu). Meie läänes elavad kolleegid olid alati üllatunud, kuidas me saame kirjutada ülevaateid ja tunneme kirjandust palju paremani, kui nemad, samal ajal kui meie ülikooli raamatukogus ei käi mitte ühtegi ajakirja. Nii näiteks õnnestus meil Jaan Valsineriga avaldada juba 1980. aastal 50 lehekülge pikk ülevaade inimese nägemise arengust lapsepõlves, mida üks välismaa kolleeg nimetas esimeseks lugemist väärivaks ülevaateks selle teema kohta (Allik & Valsiner, 1980).

Peale kurjuse impeeriumi üsna ootamatut kokkuvarisemist seisid iseseisvunud riikide teadused teadliku ja juhitava valiku ees. Nüüd rohkem kui 20 aasta möödudes, on hästi näha, kelle valikud õigeks osutusid. Näiteks viimasel 10 aastal ilmunud Eestis töötava teadlase tööd on viidatud keskmiselt 9.8 korda. Koos Ungariga (10.4) oleme ees Tšehhist (8.3), Sloveeniast (7.2) ja Poolast (6.8). Samal ajal aga näiteks Vene Föderatsiooni teadlaste viimasel 10 aastal ilmunud töid viidati keskmiselt vaid 4.9 korda.[2] Venemaaga samal pulgal on näiteks Läti (5.2) ja temast veel tagapool vaid Valgevene (4.6), Kasahstan (3.8) ja Aserbaidžaan (3.1). Kui oleks olnud ahvatlus oma pusserdisi ülikooli toimetistes edasi avaldada, siis poleks Eesti teadus ja teiste kõrval psühholoogia kunagi sellele tasemele jõudnud, kus ta on praegu. Ikka on palju neid, kes unistavad tagasi neid kohalikke toimetisi, kus saaks ilma suurema vaevata avaldada kõike seda, mis ülemaailmsel ideede turul poleks lihtsalt konkurentsivõimeline.

Kõige tobedam oli NL teaduses muidugi kahe kraadi süsteem. Nagu igal pool maailmas asus inimene peale 5-aastast ülikoolis veetmist õppima magistrantuuris, mille lõpus pidi ta saama kandidaadi kraadi. Ehk see, mida kogu maailm tunneb PhD nime all. Kuid lisaks kandidaadi kraadile oli veel teine kraad, mis kandis nime doktorikraad. Selleni jõudsid väga vähesed teadlased ja reeglina alles mõned aastad enne pensionile minekut. Mingist tolleaegsest statistikast on meeles, et doktorikraadi saajate keskmine vanus oli Nõukogude Liidus 55 aastat. Doktorikraadi sõnastatud nõuded ütlesid, et selle saaja peab rajama uue suuna teaduses, mille kõige veenvamaks kinnituseks oli monograafia avaldamine. Ja nii rajati kurjuse impeeriumis igal aastal tuhandeid uusi teadussuundi, millest enamus jäi muule maailmale täiesti tundmatuks. Peeter Tulviste ja Talis Bachmann, kes olid selleks ajaks maailmas juba hästi tuntud, läbisid selle kadalipu ja said Moskvas teaduste doktoriteks. Ka mina kirjutasin valmis doktoritöö käsikirja, mille viisin lugeda Moskva Ülikooli psühholoogia teaduskonda, kus see kusagil laua peal tolmu kogus. Keegi selle vastu mingit huvi ei tundnud ja käsikiri vedeles viimati Julia Borisovna Gippenreiteri laboris. Eestis algas laulev revolutsioon ja mulle tundus üsna mõttetu hakata Moskva ees pugema, kui oli üsna ilmne, et meie teed lähevad lahku. Peagi avanes võimalus minna Tampere ülikooli ja normaalse inimesena kaitsta seal 1991. aastal doktoritöö varem rahvusvahelistes ajakirjades ilmunud tööde pealt.

Totalitaarses riigis on ohtlik elada eelkõige sellepärast, et inimese elu on totaalselt ette­ennustamatu. Freudi senini kõige läbinägelikum biograaf Philip Rieff (1922-2006), kes oli kaheksa aastat abielus feminismi ikooni Susan Sontagiga, pani tähele, et keegi pole igapäeva elu triviaalsusi sedavõrd heroiseerinud, kui Sigmund Freud. Ilmselt selle pärast, et igapäeva elu oli hall võis kõige väiksemgi detail omandada hiigelmõõtmega sümboli tähenduse. Ettevaatamatust lausest, ümberjutustatud anekdoodist või privaatsest kirjast, mis ei olnud mõeldud kõrvaliste silmade jaoks, võis välja kasvada kuritegu nõukogude võimu vastu. Freudismi kõrval pole keegi igapäeva elu sedavõrd heroiseerinud ja märgiliseks muutnud, kui seda tegid peasekretärid alates Stalinist ja salapolitsei ülemad alates raudsest Feliksist. Tavainimesel ei jäänud aga muud üle, kui jagada kõik inimesed kahte kategooriasse: väga väike arv, keda võis usaldada ja kõik ülejäänud, kelle suhtes tuli ettevaatlik olla. Nali Nõukogude Liidus leiutatud ehitusmaterjalist mikrobetoonist oli naljakas just seepärast, et see oli korduvalt tõeks osutunud. Suletud ruumis olles tuli alati mõelda sellele, et ühe tonni betooni kohta võib olla vähemalt üks mikrofon. Kõik teadsid, et telefone kuulatakse pealt ja kõik hoidusid tõsistest asjadest rääkimast telefonide läheduses. Isegi võimu ja riigikorda otseselt provotseerimata polnud turvalisus garanteeritud. Igaüks teadis, millisele apellile allakirjutamine ja demonstratsioonist osavõtmine viib vältimatult kokkupuutesse KGB-ga. Kuid sama võis teha ka mingi täiesti süütu seik või tegevus. Etteennustamatus on totalitaarse korra peamine vahend, millega saab pidevalt hirmu luua ja muuta selle abiga inimesed kuulekaks.

Minul endal otseseid kokkupuuteid KGB-ga väga tihti ei olnud, kui mitte arvestada tõenäoliselt suurt hulka koputajaid, kes meid kõiki oma valvsa tähelepanuga ümbritsesid. Kuna reprint-ide tellimine nõudis korda, siis oli mul ilusas kartoteegikastis kirjas kõigi inimeste nimed, kellele ja millal ma olin kirja või lihtsalt reprindi tellimise kaardi saatnud.[3] Kui üks KGB tegelane, kes tegeles Inturistis (organisatsioon, mis tegeles välismaa turistide vastuvõtuga) välismaalastega oli juhuslikult teada saanud, et mul on selline rohkem kui tuhandest nimest koosnev kataloog, tegi kohe ettepaneku mu perekonna liikmele see nimekiri minu selja tagant salaja sisse vehkida. Mida nad oleksid selle nimekirjaga peale hakanud? KGB tegi kindlasti suuri jõledusi, kuid tänu või vaatamata sellele valitses seal omapärane infantiilne pioneeri mentaliteet. Ilmselt oleks saanud selle nimekirja esitada suure töövõiduna, mis soodsalt mõjutas karjääri. Eks nuhkimine ja informatsiooni kogumine ole selline omamoodi sotsioloogi töö, mida sportliku kehaehitusega ja erariietes inimesed polnud kuigi hästi harjunud tegema.

Kuid muidu olid kagebeelased minu jaoks kusagil lava taga ja nende olemasolu oli tunda vaid kaudsete märkide ja vihjete kaudu. Igaüks elas teadmises, et iga hetk võivad nad astuda sinu ellu, kas selle pärast, et lugesid sõprade käest saadud Zolženitsõnit või ajasid tänaval mõnes sõna juttu Gabriel Superfiniga.[4] Kogu Tartu linn teadis vist juba järgmisel päeval, et Juri Lotmani juures oli läbiotsimine. Samuti teadsime üsna varsti seda, kuidas Lotman sellele reageeris. Lotman oli KGB-d tänanud, et oli üles leidnud mitu riiulites kaduma läinud raamatut ja käsikirja. Mulle meenutab see seda, kuidas Sigmund Freud kirjutas kirja, et tal pole mingeid pretensioone gestaapole, mida ta tahaks kõigile soovitada. Üliõpilased said läbiotsimistest teada selle kaudu, et loengutes keskendus Lotman erilise detailsusega krahv Beckendorffi ja Puškini suhetele. Kiiresti levisid ka Lotmani suurepärased spontaansed naljad. Näiteks jutustas Leonid Stolovitš kohe esimesel võimalusel loo sellest, kuidas ta oli Lotmanile kõnelenud ühest kaitsmisele tulevast dissertatsioonist umbes sellise pealkirjaga nagu „Kirjandus kui kunstiline protsess”, mis olevat viidanud ka Lotmani töödele. Lotman tegi selle peale vaid veidi üllatunud näo küsides, kas see dissertatsioon tõesti kõneleb Andrei Sinjavskist.[5]

Esimene reaalne kokkupuude KGB-ga oli mul alles 1989. aastal, kui ma taotlesin luba sõiduks Kanadasse. Endel Tulving saatis mulle isikliku kutse ja ma esitasin avalduse kahekuuliseks viisaks, kuna tundus, et raudne eesriie hakkab mõnest kohast läbipaistvaks muutuma. Enne väljasõitu kutsuti mind miilitsasse ja mingi asjamehe kabinetis oli kaks erariides meest, kes tundsid elavat huvi minu perspektiivi vastu varsti kokku puutuda väliseesti kogukonnaga Torontos. Kui ma Kanadast tagasi tulin, siis käis minuga korduvalt kohtumas üks Peipsi vanausuliste seast pärit tegelane, kes tundis huvi väga mitmesuguste asjade vastu. Näiteks erutus ta silmnähtavalt, kui ma kirjeldasin, kuidas ma Kanada ja USA vahelise piiri ületasin. Ma nimelt olin Kanadas olles omavoliliselt läinud Ameerikasse. Ma igaks juhuks helistasin Nõukogude Liidu Kanada saatkonda ja küsisin, kas nad lubavad mul minna Ameerikasse või mitte. Saatkonnast öeldi, et see on väga paha mõte ja soovitasid tungivalt seda mitte teha. Kuna otsest keeldu siiski ei olnud, siis ma otsustasin saatkonna soovitust lihtsalt eirata. Nii ma nägingi Seatlis esimest korda elus oma tädi Elga Mihkelsoni ja oma õde Ülle Lewest[6], kes on inglise keele professor Ohio Wesleyan ülikoolis. Samuti sain kokku oma kahe hea sõbraga, kes olid Nõukogude Liidust jalga lasknud – Jaan Valsiner ja Ehtibar Dzhafarov. Kuid suhtluses KGB-ga võtsin kindla põhimõtte, et ma ei kirjuta alla mitte ühelegi paberile ja suuliselt räägin Toronto tuttavate kohta vaid seda, mida igaüks võib lugeda Eesti Elust. Ühel kohtumisel tundis see tegelane huvi ka minu sõbra Ehtibar Dzhafarovi kohta vihjates sellele, et varsti on võimalikud muutused nende suhtes, kes on kantud kodumaa reeturite nimekirja. Kui ta tahtis minult kinnitust, et ma talle meie kohtumisest ei räägi, siis ma vastasin, et ma sellist kinnitust kahjuks anda ei saa. Peale seda ta mind enam ei tülitanud. Ma sain veel ka peale seda pikalt mõtiskleda, kas ma olen teinud koostööd KGB-ga või mitte jutustades kontorile sellest, kuidas Toronto Eesti Majas lüüakse rahvatantsu ja süüakse verivorsti.

Keegi ei andnud meile raha, et uurida seda, mida me tahtsime – nägemist ja silmade liikumise mõju nägemisele. Mõni aeg enne lõpetamist läksime me koos Aavo Luugiga minu juhendaja Vladimir Petrovitš Zinchenko juurde ja ma ütlesin talle otse välja, et meil on vaja raha. Selle peale lasi Vladimir Petrovitš vilet, kuid lubas mõtelda. Minu mälu järgi ei möödunud paari nädalatki, kui ta järsku nagu muu seas ütles, et raha on olemas. Sellest esimesest lepingulisest tööst alates finantseerisime me ise oma uurimusi ja maksime endale palka. Pikka aega oli meie finantseerijaks Zinchenko jõupingutustega rajatud keerulise nimega instituut VNIITE, mis tegelikult tähendas Üleliidulist Tehnilise Esteetika Teadusliku Uurimise Instituuti. Selle instituudi peamised rahad tulid nõukogude kosmoseprogrammist, kus selle kanaliseerijaks oli minu tulevase kandidaaditöö oponent Mihhail Grigorjevitš Zarakovski. Vahepeal saime raha Moskva Psühholoogia instituudi kaudu, kuigi tellijaks oli ikka seesama kosmose programm. Seejärel, kui see rahaallikas hakkas kokku kuivama, muutus meie peamiseks rahastajaks Riiklik Optika Instituut ehk lühendatult GOI Vladimir Ignatjevitš Kušpili isikus. GOI oli väga tähtis NL-i kaitsetööstusele kuuluv instituut, mille oli rajanud kunagine NL Teaduste Akadeemia president Sergei Ivanovitš Vavilov (1891-1951). Instituudil oli kaks sissekäiku: ühel ilutses GOI silt ja teisel mitte midagi ütlev postkasti number. Paremini teatakse Vavilovi geneetikust venda Nikolai Vavilovit (1887-1943), kelle Stalini gangsterid piinasid surnuks Siberi vangilaagris. Spioneerimise ja muu taolise kõrval pandi talle süüks seda, et ta aretas erilise umbrohu, et sellega halvata nõukogude lennuvälju. Tüüpiliselt sadistile hoidis Stalin kõrges ametis inimesi, kelle lähisugulasi või abikaasasid hoiti gulagis. Kuulujutu põhjal oli Stalin teeselnud pahameelt, kui kuulis Nikolai Vavilovi surmast: „Sellist inimest ei suutnud hoida!” Au andes optik Vavilovile püüdis ta oma bioloogist venda vähemalt gulagis külastada, kuid teda päästa tal ei õnnestunud.

Kušpil oli väga andekas inimene, kellele meeldis Eesti ja siin suvitada. Tal oli kümneid leiutisi ja patente, näiteks kaamera, millega saab pildistada 360º panoraami. Samuti oli ta leiutanud tsüanomeetri, mis mõõtis seda, kui sinine on taevas. Koos tema ja Aavo Luugiga saime me näiteks NL-i autoritunnistuse number 814332, mis kirjeldab seadet, millega saab mõõta silma optilise telje muutumist. Meiega sattus ta kokku sellepärast, et tal oli hea koostöö Tõravere astronoomidega ja eriti Enn Saarega, kes koos minuga valiti 2009. aastal akadeemikuks. Selle osakonna ülesandeks, kus Kušpil GOIs töötas, oli optiliste seadmete konstrueerimine. Näiteks üheks probleemiks oli õhust või kosmosest saadud kujutiste vaatlemine ja vajalike objektide ülesleidmine ja äratundmine. Meie ülesandeks oli lugeda inglise keelset kirjandust ja koostada ülevaateid selle kohta, mida tehakse Ameerikas ja teistes riikides kujutiste paremaks esitamiseks. Samuti tegime me mitmeid uuringuid, mis selgitasid seda, kuidas inimene otsib liikuvates kujutistes teatud kindlaid märklaudu. Kuna arvutiga genereeritud kujutisi peeti elukaugeks, siis tahtis meie tellija, et me teeksime katseid reaalsete lennuki pealt filmitud kujutistega. Probleem oli selles, et kõik õhust võetud kujutised olid NL-is salastatud. Kušpil leidis väga teravmeelse lahenduse. Kusagilt arhiivist leidis ta sakslaste teise maailmasõjaaegse aerofilmi, millele laborandid kandsid hoolikalt objektid, mida meie vaatlejad pidid otsima.

Kõigest sellest poleks erilist põhjust rääkida, kui poleks ühte episoodi, mis iseloomustab keskkonda, milles meil tuli elada. Loomulikult oli minul ja Aavo Luugil palju kadestajaid, kuigi meil polnud Vooglaiu sotsioloogia laboratooriumi laia haaret ega ambitsiooni. Kadestajad ilmselt ei teadnud, et meie edu põhjuseks olid 12-14 tunnised tööpäevad laboratooriumi pimendatud akende taga. Me kaitsesime kiirelt oma väitekirju, hankisime uurimiseks raha ja olime heades sidemetes Moskva parimate psühholoogidega. Ilmselt oli mõnele meie kolleegile talumatu see, et me olime suhteliselt autonoomsed ega sõltunud kellegi tahtest. Keegi meie kolleegidest otsustas seda asja parandada. Ta lõikas salaja meie katsematerjalist jupi ja saatis selle, ma millegi pärast arvan, et anonüümselt, Leningradi KGB-le, koos vihjega, et salastatud materjal vedeleb meie laboris avalikult koos meeldetuletusega, et meil on sündusetult tihedad sidemed välismaaga. Tõepoolest, sel ajal saime me pakkide kaupa reprinte, mida kolleegid meie palvete peale üle maailma saatsid. Kuna raamatukogus ajakirju ei olnud, siis tuli kogu kirjandus ükshaaval kohale tellida. Kogu asja iroonia on selles, et aerofotod ei sisaldanud mitte ühtki inimkäega loodud objekti. Seal oli lennuki pealt filmitud katkematu lindina kilomeetrite kaupa hõredat Karjala männi- ja kasemetsa. Me juba sel ajal nuputasime välja, kes meie kallitest kolleegidest võis koputaja olla. Kindel oli see, et ta täiesti teadlikult esitas kaebuse, mis tõenduste leidmisel oleks tähendanud kõige suuremat kuritegu – riigireetmist. Me kuulsime seda kõike meie sõbra Kušpili käest, kes selle õnneks naeruväärse salakaebuse aitas seisma panna.

See ei olnud kindlasti ainus salakaebus minu või minu kolleegide kohta. Me teame seda, et meie peale kaevati näiteks ka Jerevani linna prokuratuuri, nagu me oleks tegelenud ebaseaduslike tehingutega. Ilmselt oli salakaebuses vihje, et arvuti Nairi saamiseks hankisime me neid tootvale tehasele paar rulli paberit, mida mu ema Niina Raudsepp aitas mõnda aega hoida Ülemnõukogu Presiidiumile kuuluvas kuuris. Õnneks oli prokuratuuril muudki targemat teha, kuid ilmselt polnud ka sobivat intriigi. Palju süütumad asjad oleksid võinud vallandada nõiajahi. Kuid need meile hästi lõppenud episoodid näitavad seda tekstuuri, millest oli kootud valitsev kord. Johannes Hinti ja tema loodud „Desintegraatori” lugu on kujukaks näiteks, kuidas otsitud faktide põhjal võib vallandada poliitilise protsessi. Mitte palju parem ei ole Ülo Vooglaiu sotsioloogia laboratooriumi hävitamine. See näitab seda, et kogu selle absurdse süsteemi ajal kirjutasid miljonid tavakodanikud üksteise peale salakaebusi ja see oli vaid süsteemi seisund, mis kord avas või sulges voolusängi, mis viis vangilaagritesse.

Vähemalt minul ei olnud süsteemist mingit väljapääsu. Ma isegi väga ei üritanud välismaale pääsemist, tajudes üsna adekvaatselt, et võimalused selleks on üsna ahtad. Paaril korral ma siiski katsetasin süsteemi valvsust. Hoolikalt kaaludes valisin näiteks üheks enesetäiendamise kohaks Itaalia, mida tänu kommunistide tugevale positsioonile peeti peaaegu mittekapitalistlikuks riigiks. Isegi autotehase ehitus otsustati kunagi poliitiliselt Itaalia Fiati kasuks, kuna naiivselt arvati, et see tõstab Itaalia proletariaadi poolehoidu NL suhtes. Moskvas oli mõnda aega veetnud Luciano Mecacci (s. 1946), kes oli 1974. aastal kirjutanud ülevaate nõukoguse psühholoogiast – La psicologia sovietica 1917-1936. Ma kirjutasin talle ja ta oli nõus mind võõrustama. Ma käisin isegi mingis väljasõidukomisjonis, mis toimus Riias, kus minuga pahandati selle üle, et ma ei oska üldse itaalia ja piisavalt hästi inglise keelt. Orienteerumine poliitilises olukorras oli rahuldav, kuid sellest ei piisanud, et mind töörahva paradiisist korraks välja lubada. Ma ei mäleta, kas sellel või mõnel järgmisel korral ei läinud ma jällegi läbi väljasõidukomisjonist. Üks haridusministeeriumi sõbralik ametnik, kelle tütar meil Tartus psühholoogiat õppis, ütles mulle edasi ka äraütlemise põhjuse. Väljasõidu komisjon oli kolmik, mis koosnes partei keskkomitee, julgeoleku ja haridusministeeriumi esindajast. KGB tegi eeltöö kontrollimaks inimese usaldusväärsust. Ma kuulsin mitmete inimeste käest, et nende käest küsiti arvamust oma kolleegide kohta. See heatahtlik ministeeriumi ametnik, kellele ma mõtlen tänaseni tänulikult, ütles, et üks minu lähedastest kolleegidest kirjeldas üsna täpselt seda, mida ma tegelikult olin: inimene, kes räägib loengutes kahtlaseid anekdoote, eriti ei varja oma põlgust nõukogulike tobeduste suhtes ja ilmselt plaanib Läände ärakargamist, kui selleks avaneb hea võimalus. Ja täpselt nii see oligi! Selle ärahoidmiseks oli igati mõistlik mind paigal hoida. Alles 1989. aastal pääsesin ma esmalt koos Aavo Luugiga Soome ja kohe seejärel Endel Tulvingu kutsel kaheks kuuks Kanadasse. Ma olin siis 40 aastane! KGB-l oli sel ajal muudki teha, kui muretseda selle üle, kas üks vähetuntud psühholoog tagasi tuleb või mitte. Lisaks jäid naine ja kaks last pantvangiks.

Nõukogude impeeriumi kokkukukkumist oleks ilmselt kõige paremini saanud ennustada tema viletsa teaduse põhjal. Kui kirjanik võib kirjutada suurepärase romaani istudes kusagil metsaonnis isoleeritult muust maailmast, siis teadust sellisel viisil teha ei saa. Muidugi võib vangilaagris leiutada töökindla mootorsae või suure purustusjõuga pommi, kuid muude asjade jaoks on vaja ühte kõige olulisemat teadust edasiviivat komponenti – inimeste ja ideede vaba levikut. Kui väiksearvuline teaduse eliit välja arvata, siis oli kogu impeeriumi teadlaskond vangis. Tartu Ülikooli raamatukogus näiteks ei olnud sellel ajal praktiliselt mitte ühtegi olulist psühholoogia ajakirja. Moskvas või Ida-Saksamaal ilmuvad psühholoogia ajakirjad avaldasid peaaegu eranditult poliitilist pornograafiat. Kõige tsiteeritumad psühholoogid, nagu juba öeldud, olid Marx ja Lenin. Midagi uut oli praktiliselt võimatu teha, kuna polnud võimalik teada saada, mida mujal maailmas tehakse. Maailma tasemel teadust saab teha vaid siis, kui sa oled selle osa. Huvitaval kombel tingis selline olukord omapärase mentaalsuse, mis seda vaimset isolatsiooni isegi õigustas. Enamus nõukogude psühholooge uskus siiralt enda üleolekusse muust maailmast, eriti aga Ameerika teadusest. Üldlevinud dogmaks kujunes arusaam, et empiiriline uurimine, mida ei valgusta ühteaegu sügav ja samavõrd kõrge teooria on täiesti kasutu. Teooria all mõeldi muidugi marksismi, mis ainsana suudab midagi mõistlikku öelda teadvuse ja mateeria suhte kohta. Ma mäletan, et kui me koostasime korraliku kirjanduse ülevaate mingist tajuga seotud probleemist, siis isegi meie patroon ja juhendaja Zinchenko nimetas seda irooniliselt Tartu telefoniraamatuks. Nagu me teame, oli telefoniraamat suur defitsiit ja üks asi, mis rahvaste vanglast pääsenuid Soomes või Rootsis alati üllatas on see, et igas telefoniputkas on paks telefoniraamat, mida keegi ei olnud sealt veel ära varastanud.

Kuid probleemid ei olnud mitte ainult kõikehõlmavas kontrollis, mis halvas originaalsust ja loovat suhtlust. Midagi lisandus ka eestlaste endi mentaliteedist, mis selle süsteemi veelgi tobedamaks tegi. Kadedus ja väiklus olid kaks jõudu, mis teisi kinni hoidsid, kuid ei lasknud ka endal kuhugi areneda. Psühholoogias õnneks ei olnud oma Eduard Laugastet, kes teiste karjääri ja elu oleks sandistanud. Ainus edukas teaduse mudel NL süsteemi sees oli Gruusias (jään selle nime juurde, mida sellel ajal kasutati), kellel oli oma suur psühholoog Dimitri Uznadze (1886-1950). See Wittenbergi ülikoolist doktorkraadi saanud mees tegeles peamiselt filosoofia ajalooga, kuid 1939. aastal oli avaldanud ajakirjas Acta Psychologica eksperimentaalse artikli nähtusest, mida ta nimetas seadumuseks (Einstellung). Kui panna inimest hoidma vasakus käes rasket ja paremas käes kerget raskust, siis mõne aja pärast tundub inimesele kaaludes kahte võrdse raskusega eset, et vasakus käes on kergem ese, kui paremas käes. Muidugi on sellel katset mõtet vaid siis, kui see laieneb sellele, kuidas inimene üldse tajub maailma. Seepärast tegidki Uznadze ja tema pooldajad kõik, et väikest kummitükki venitada üle kogu psühholoogia ja inimtunnetuse. Praktiline tagajärg oli see, et Gruusias oli kümneid doktoreid, kes käes raskuste kaalumisega olid saanud psühholoogia doktoriteks. Gruusia psühholoogi tundis ära sellest, et juba enne suu avamist alustas ta pantomiimi sellest, kuidas inimene võrdleb peopesal olevat kahte raskust. Mis oli Eestil selle vastu panna? Väga pikka aega ei olnud Eestis ühtegi doktorikraadiga psühholoogi. Mitte, et kraad inimese automaatselt targemaks teeb, kuid teaduse jaoks on vaja kriitilist arvu professionaale, kes loovad selle avalikkusele, kellele oma uurimistulemusi üldse avalikustada saab.

Ülikoolis hakkasin ma õpetama 1973. aasta sügisel kohe peale ülikooli lõpetamist. Sellel ajal õpiti üleriigiliste programmide järgi, mille kohaselt psühholoogia kuulus kohustusliku ainena paljude teiste õppekavade koosseisu. Mulle sattusid bioloogid, kellele ma lugesin psühholoogiat, kas botaanikaaias või Vanemuise õppehoones. Mulle pole kunagi meeldinud õpetada klassikalise skeemi kohaselt, mis on tegelikult igav definitsioonide loetelu. Palju parem on võtta mõni kaunis eksperiment või idee ning näidata, milliste järelduste või tagajärgedeni me peaksime jõudma, kui me selle tulemusi tõlgendame. Alguses toitis edevust see, et välimuse järgi peeti mind nooremate kursuste üliõpilaseks, mitte aga ülikooli õppejõuks. Ma arvan, et ma õpetasin hästi, kui selle kriteeriumiks võtta seda, et ma ei teinud oma loetavat asja igavaks. Kuna ma ise kartsin kõige rohkem banaalsust, siis rääkisin vaid sellest, mis mulle huvitava tundus. Ühel aastal oli üks väga innukas bioloogide kursus, kes tahtis loengutele lisa olles valmis tulema laupäeva hommikul kell kaheksa minu loengusse. Mitmete tollaste kuulajatega, nagu Maia Kivisaar, Tõnis Timmusk, Aleksei Lotman ja Martin Zobel, olen mitmetega tänini heades suhetes.

Üsna minu ülikooli lektorikarjääri alguses sattus minu loengusse ministeeriumist saadetud kontroll, kes kogu loengu aja midagi paberile kritseldas. Hiljem koostas see agar tädi mahategeva raporti, kuidas ma mööda auditooriumit ringi traavisin ja tahvlile kriidiga kirjutades publikule selja pöörasin. Ei meeldinud tädile ka loengu sisu: ma olevat liialt pikalt resümeerinud eelmise loengu sisu ja lisaks sellele esitanud ideoloogiliselt kahtlasevõitu väiteid. Nimelt olevat ma öelnud, et ainult idiootidel ei ole illusioone![7] Ilmselt mõtles inspektoritädi, et ma heidan midagi ette partei poliitikale, kuigi ma enda meelest rääkisin vaid sellest, et Downi sündroomiga inimesed ei pruugi näha klassikalisi nägemisillusioone. Kuulduste järgi tehti sellest inspekteerimisreisi suurim puudus, kuid ideoloogilised süüdistused jäeti siiski kõrvale, kui ma väga ei eksi, siis tänu selleks hetkeks juba ekskomsomolijuhi Aare Purga sekkumisele, kes oli aastatel 1972–76 ENSV kõrgema ja keskerihariduse minister. Üldiselt on mul loengute pidamisega keerulised suhted: ühelt poolt on see suur nauding, kui suudad keerulise asja lihtsaks seletada ja sa näed, et sinu poolt teise inimese pähe istutatud mõte või kujund elab iseseisvat elu edasi. Kuid samas ei ole suuremat piina, kui lugeda haigutavale ja skeptilisele auditooriumile, kes ei naera isegi kõige paremate naljade peale, mis sa neile jutustad. Kuid kõik see oli mitte ainult enne Powerpointi, vaid ka isegi kõige viletsamat grafoprojektorit.

Sel ajal, kui impeerium vaakus viimaseid hingetõmbeid kirjutasin ma Sirbis loo nõukogude teaduse katastroofilisest seisust. Eugene Garfieldi teadusliku informatsiooni instituut ehk ISI oli just välja arvutanud, kui palju mingi maa teadlased avaldavad artikleid ja kui palju neid artikleid tsiteeritakse. Samuti võis teatmeraamatutest välja lugeda, et NL-is töötas 80-ndate aasta lõpus poolteist miljonit teadlast. Samal ajal Hollandis umbes 25 tuhat. Kui vajalikud arvud omavahel läbi olid jagatud, siis selgus, et Hollandi teadus oli lihtsate bibliomeetriliste näitajate järgi 63 korda tõhusam, kui kokkuvajuva impeeriumi teadus. Seega suutis üks hollandi teadlane üksinda ära teha NL-i väikese instituudi töö. Ja seda vaatamata sellele, et andmebaasis oli sadu venekeelseid või vene keelest inglise keelde tõlgitavaid ajakirju, mis oleks pidanud andma Nõukogude Liidule suure eelise. Ainult ühe näitaja poolest oli NL teistest maadest kaugelt üle – mania grandiosa indeksil. Seda indeksit arvutatakse suhtena, kui palju ühe maa teadlased viitavad oma töödele võrreldes sellega, kuidas ülejäänud maailm neid viitab. Nõukogude Liidus peeti kohalike teadlaste saavutusi palju olulisemaks, kui see oli väärt maailma ülejäänud teadlaste silmis.

Natuke üllatav, et selline lihtne arutelu nii suurt vastukaja leidis. Ilmselt jättis riik, milles olihiiglaslik teaduste akadeemia sadade instituutidega, koletislik sõjavägi ja kosmosetehnika, mulje suurest teadusriigist. Kohe varsti tõlkis selle artikli ära Helsingin Sanomat, mille 3. augusti 1990. aasta numbris see artikkel ilmus. George Soros kuulis kusagilt sellest kirjutisest ja saatis ühe oma nõuniku minuga kohtuma. Vähemalt see emissaar mulle nii väitis. Ilmselt tänu oma suurusele ei suutnud keegi uskuda, et teaduse tõhusus võiks olla nii madal. Huvitaval kombel samade arvutuste kordamine mõni aasta hiljem kandis mind veelkord rahvavaenlaste nimekirja. Ma arvutasin välja juba siis taasiseseisvunud Eesti teaduse tõhususe, mis osutus mitmeid kordi viletsamaks, kui näiteks Soome teadus. Siis me veel ei teadnud, et Soome teadus ongi üks maailma parimaid ja oluliselt üle maailma keskmise. Ka siis tundus see sõnum uskumatuna. Väideti, et tsiteeringud ei näita midagi ja näiteks täiesti ekslikku tulemust tsiteeritakse selle pärast, et seda ümber lükata. Lugupeetud akadeemik Harald Keres heitis mulle ette rahvuslikku nihilismi ja tõi vastukaaluks neli nime, kes on leidnud endale tööd välismaa ülikoolides. See ei oleks olnud võimalik, kui meie teaduse tase nii madal oleks.

Kui kurjuse impeerium lõpuks kokku varises olin ma paar aastat üle 40 aasta vana. Selleks ajaks olin ma avaldanud ainult natuke üle 20 artikli rahvusvahelistes ajakirjades, mis tänapäeva mõistes on väga keskpärane tulemus või sulaselge katastroof. Selle perioodi kõige tsiteeritum töö ilmus samal aastal, kui Eesti sai taas vabaks. Kuna vana karu oli lõpu eel üsna apaatne, siis sai teda õrritada pealkirjaga, mille mina ja Tiia Tuulmets oma artiklile panime –arvukuse tajumise okupatsiooni teooria (Allik & Tuulmets, 1991). Teooria seletas seda, miks mõned juhuslikult pinnale paigutatud punktide kogumid näivad arvukamana, kui teised. Meie seletus oli selles, et iga punkt okupeerib pildi pinnast enda ümbruses oleva ala ja selliselt kõigi punktide poolt okupeeritud pindala ongi see tunnus, mille põhjal inimene hindab näivat arvukust. Üldiselt on see seletus tänaseni õigena püsinud ja seda on kokku 4. novembri 2012. aasta seisuga Web of Science’i andmetel 55 korda viidatud (Publish or Perish annab viidete arvuks 69). Kuid õnneks oli okupatsiooni teooria artikli ilmumise ajaks pikale veninud õudus juba praktiliselt möödas. Ma olin küll normaalse akadeemilise karjääri mõttes kaotanud vähemalt 10 aastat oma elust, kuid suures kitsikuses elamine oli õpetanud mõtlema ja hindama originaalseid lahendusi. Nii veider, kui see ka pole, kuid just see, mida teaduses hädasti vaja on.

Millal saab Eesti teadus vabaks? Artikli tõlge Helsingin Sanomates.


































Viited

Allik, J., & Dzhafarov, E. N. (1984). Motion direction identification in random cinematograms: A general-model. Journal of Experimental Psychology-Human Perception and Performance, 10(3), 378-393. doi: 10.1037//0096-1523.10.3.378

Allik, J., Rauk, M., & Luuk, A. (1981). Control and sense of eye movement behind closed eyelids. Perception, 10, 39-51.

Allik, J., & Tulviste, P. (1982). Psychology in the University of Tartu. History and present-day state (to the 350th anniversary of the foundation of the university). Voprosy Psikhologii(6), 129-133.

Allik, J., & Tuulmets, T. (1991). Occupancy model of perceived numerosity. Perception & Psychophysics, 49(4), 303-314.

Allik, J., & Valsiner, J. (1980). Visual development in ontogenesis: some reevaluations. Advances in child development and behavior, 15, 1-52. doi: DOI: 10.1016/S0065-2407(08)60124-X

Bachmann, T., & Allik, J. (1976). Integration and interruption in the masking of form by form. Perception, 5(1), 79-97.

Eysenck, H. J. (1997). Rebel with a cause: The autobiography of Hans Eysenck. New Brunswick: Transaction Publishers.


[1] Nüüd kannab see Attention, Perception and Psychophysics nime.

[2] Essential Science Indicators’i andmed seisuga 1. November 2012.

[3] Tähelepanelik lugeja võib muidugi küsida, et kust me teadsime, mida üldse tellida, kuna Web of Science’it ju ei olnud kõnelemata internetist. Eugene Garfieldi geniaalne äriidee oli anda kord nädalas välja teaduslike ajakirjade sisukordi Current Contents, koos autorite postiaadressitega. Eluteaduste seeria käis Tallinna Teaduste Akadeemia raamatukokku. Sotsiaalteaduste seeria, mis sisaldas ka psühholoogia ajakirju, käis ainult Lenini nimelisse raamatukokku Moskvas. Kõik me (mulle lisaks Aavo Luuk, Talis Bachmann, Jaan Valsiner jt) käisime vähemalt kahe kuu tagant Moskvas CC-d lugemas täites koha peal sadu reprindi tellimise postkaarte.

[4] Gabriel Superfin visati välja Tartu Ülikoolist ja mõisteti 1973. aastal seitsmeks aastaks vangilaagrisse. 1983. aastal emigreerus Saksmaale, kus töötas arhivaarina.

[5] Nendele, kes ajalugu ei tunne Andrei Sinjavski (kirjanikunimega Terz) mõisteti koos teise kirjaniku Juli Danieliga 1966. aastal 7. aastaks vangi lühijuttude kogumiku eest, mida näidiskohtuprotsess nimetas nõukogude vastasteks. Sinjavski vabanes vanglast 1971. aastal ja kaks aastat hiljem lubati tal emigreeruda Pariisi.

[6] Mu poolõde Ülle sai laialt tuntuks seejärel, kui ülipopulaarse uudiste saate „60 minutit“ reporter Byron Pitts tunnistas teleusutluses, et Ülle päästis ta elu võttes esimesel pilgul lootusetu esmakursuslase oma hoole alla.

[7] Muidugi tuleb kohe meelde kuulus episood, kus Aleksander Luria 1931. aastal saatis Võgotskile Kesk-Aasia ekspeditsioonilt võiduka, kuid poliitiliselt väga kahemõttelise telegrammi: „Usbekkidel ei ole illusioone!“ Järgmisel aastal samasse kohta ekspeditsioonile võttis Luria kaasa Kurt Koffka, kes leidis, et kirjaoskamatud kirgiisid ja usbekid siiski näevad optilisi illusioone.


http://epll.planet.ee/index.ph...

Ajalugu

TRENDING