Perekond, kes mängib koos, püsib koos, on noorteorganisatsioonides levinud väljend. Eesti gaidlus ja skautlus võõrsil on alati olnud perekonnakeskne. Kuhu lähevad poisid ja tüdrukud, kutsutakse emad ja isad kaasa.

Gaidlipkond Põhja Tütred (PT) pidas 26. veebruaril Toronto Eesti Baptisti kiriku kõrvalruumides oma piduliku koonduse, mis seekord oli eriti mõeldud isadele ja tütardele. Rõõmustavalt palju tuli meesperet, kaasas emad. Kohal olid terved perekonnad. Paar aastat varem oli samalaadne üritus korraldatud emadele ja tütardele, mis samuti õnnestus hästi.

Koondust juhtis väga elavalt ja noori ning vanemaid mõistvalt lipkonna juht ngdr. Kairi Taul-Hemingway. Ruumi sisenevat üksuse lippu tervitati püstitõusmisega, millele järgnes kohe lipkonna laul. Seejärel andsid hellakese lubaduse möödunud sügisel „Tibuperre“ astunud uued tüdrukud. PT lipu juurde kutsuti kõik hellakeste juhid ja kaheksa lubaduse andjat. Need olid: Sonja Dobson, Kati Smith, Leena Kass, Teija Korjus-Parker, Emma Soolepp, Kersti Sõrra, Annaliisa McConville ja Triina Voitk.

Gaidrühm „Tulehoidjad“ oli samuti saanud juurde kaheksa uut gaidi, ületulijad hellakeste perest. Ka nemad kutsuti gaiditõotust andma — Kristiina Soolepp, Katrina Dobson, Heli Vanaselja, Liia Kajak, Liis Jakobson, Kairi Vaikla, Sabrina Young ja Helmi Hess. Nii hellakesed kui gaidid süütasid pärast lubaduse või tõotuse andmist laual küünla ja kirjutasid oma nime raamatusse.

Lõppsõnas ütles lipkonna vanem gdr. Margot Nortmaa, et üksus on nüüd 55-aastane, kuid ei tunne end sugugi vanana. Elujõud pole raugenud, pigem kasvanud. Üheks näiteks juhtide ja noorte aktiivsusest on lipkonna uue kodu ehitamine Kotkajärvel. Koondusel pöörduti kirjalikult lastevanemate poole veel puuduva rahasumma — 15.000 dollari — kokkupanemiseks, et pooleliolev Järvetare lõpetada. Tüdrukud on kogunud raha pannkookide ja jõuluvorstide müügiga, eesti organisatsioonid ja mõned noortesõbrad on aidanud kaasa, kuid veel oleks vaja teha viimane majanduslik pingutus, enne kui saaks sisse kolida lipkonna uude kodusse Kotkajärve põlismetsas.

Sellega oli ametlik osa läbi. Algas isade ja tütarde ühine mäng, õppimine, töö, või kuidas seda nimetada. Moodustati kolm gruppi, mida juhtisid gaidjuhid. Oskust nõudvam oli võibolla telgi püstitamine kiiruse peale siseruumides. Lõbusam kindlasti ajalehepaberist ülikonna kokkukleepimine ühe isa selga ja hilisem moenäitus, kus modellideks olid kolm isa. Pealtvaatajad valisid isegi meeldivama kostüümi. Kogu tegevusperioodi jooksul oli väsimuse peletamiseks ja uue energia ammutamiseks saadaval kohv, mahl ja hõrgutised.

Kahetunnine, juhtide poolt hästi ettevalmistatud koondus, mõnikord vanemate kaasamisega noortetöösse, on üks osa gaidlikust tegevusest, mis pakub tütarlastele vabaaja veetmise ja sõpruse loomise võimalusi omaealiste seltsis väljaspool igapäevast koolitööd. Teine osa on laagrid ja elu vabas looduses.

Pidulik koondus lõppes suure sõprusringiga ja lauluga „Noorus on ilus“.

Märkmed: