Tänavuste New Yorgi Eesti Kultuuripäevade suureks tegijaks oli kahtlemata publik. Korraldajate poole pealt oleme südamest tänulikud igale inimesele, kes nii lühikese etteteatamisajaga kohale tuli — rippus ju kultuuripäevade korraldamine sel aastal juuksekarva otsas ning alles veebruari lõpus sai otsustatud, et päevad ikka toimuvad. Kultuuripäevade kavadki said välja saadetud vaid nädalapäevad enne ürituste toimumist.
Seetõttu oli meeldiv üllatus, et nii palju rahvast oli kohal juba reedesel avamisel. Siin oli „süüdlaseks“ kindlasti Kultuurfondi kunstikogu, milles sisalduvaid tõelisi pärleid polnud keegi näinud 34 aastat. Seda kogu eksponeeriti New Yorgis esimestel Eesti Kultuuripäevadel ning peale seda kadus kogu avalikkuse silma alt eravalduste hämarusse. Enne tänavusi kultuuripäevi tuli teha tõelist detektiivitööd, et kollektsiooni jälile jõuda. Eksponeeritud saigi vaid osa, sest Eesti Suursaatkonnale deponeeritud ja pärast saatkonnahoone tulekahju hoiule viidud taiesed jäidki kadunuks.
Pärast Ell Taburi avasõnu ning EV peakonsuli Peeter Restsinski ja dr. Mardi Valgemäe tervitusi — viimase luges ette Raivo Otsman — andis Kaare Kolbre põhjaliku ülevaate kunstikogu saamisloost. Kuigi Kultuurfond loodi juba 1957.a., jõudis vastne fond alles 10 a. hiljem jõukuselt sellisele tasemele, et oli võimeline hakkama kunsti kokku ostma. Vahetult enne tänavusi kultuuripäevi sai kogu lisa ühe Eduard Rüga taiese näol, mille annetasid lahkunud kunstniku abikaasa ja tütred.
Põgusalt puudutas kunstikogu saatust oma sõnavõtus ka Kultuurfondi esindaja Paul Luedig, kinnitades kuuldusi, et kollektsiooni Eestile üleandmiseks on läbirääkimised käimas. See oli algselt määratletud Kultuurfondi loomisel, et kui Eesti saab vabaks, lähevad kunstiteosed „koju“ tagasi. Paul Luedig andis Toomas Sõrrale üle Kultuurfondi aastapreemia eestluse edendamise eest. Toomas Sõrra töö 15 aasta jooksul New Yorgi Eesti Kooli juhatajana annab selleks põhjust rohkem kui küll.
Sopran Hanna-Liina Võsa ja pianist Kristjan Randalu pakkusid väikese muusikalise vahepala. Mõlemad on New Yorgi inimestele juba tuttavad ja neid tullakse alati huviga kuulama nende kõrge professionaalse taseme ja sarmika esituse tõttu.
Pärast seda algas EV Peakonsulaadi poolt sponsoreeritud vastuvõtt shampuse ja suupistetega. Rahvariietes tütarlapsed kandsid külalistele laiali Eesti Maja kokkade poolt valmistatud hõrgutisi, serveerituna stiilsetel rustikaalsetel puulaudadel ja rohmakas savikeraamikas.
East Village'i kinos Two Boots Pioneer toimus Eesti Animafilmide Festival. Õigem oleks öelda, et animafestivali teine osa, sest esimene festival toimus New Yorgis suure eduga juba 2003.a. novembris, tulles isegi kordusele paar nädalat hiljem. Nüüd sai neljal õhtul näha kaht uut filmiprogrammi, nende seas Hardi Volmeri uhiuus autorifilm — tõeliselt vaimukas kaasaegne nukumuinasjutt „Barbarid“, mis, nagu muinasjutud ikka, peidab oma kärarikka seikluse taga sügavat sisu. Hardi Volmer (filmi stsenarist, rezhissöör ja kunstnik) vastas koos helirezhissöör Avo Ulvikuga küsimustele filmi saamisloost. Kuna mõlemad mehed on kuulsust kogunud ka muusikute ja laululoojatena, sai õhtu loomulikuks jätkuks kontsert Eesti Maja baaris. Hardi Volmer on omaaegse kultusbändi Singer Vinger solist ja hing ning tema lauldud eesti rokiklassikat oskavad kõik Eestis kasvanud noored inimesed peast ja südamest kaasa laulda.
Laupäevase päeva sisustasid traditsiooniliselt loengud. Toronto kunstnik ja kunstiteadlane Ruth Tulving andis ülevaate värvigraafikast. Olev Olesk tutvustas kultuuripäevade peaesinejat Toomas Hendrik Ilvest (THI) kui „EV ja EL-i protsessi isa“. Oli ju välisminister Ilves see mees, kes 1996.a. tuli välja mõttega, et Eesti võiks kuuluda koos teiste Ida-Euroopa riikidega EL-i järgmisse laienemisringi. Tollal tundus see mõte muidugi peaaegu utoopilisena. Olesk arvas, et kuna 1. mail võetakse Eesti Euroopa Liitu, peaks Ilves endaga ülimalt rahul olema ja meie oleme rahul temaga. Ilvese esinemise ajaks oli Eesti Maja saal rahvast täis.
„Olgem ausad, Euroopa Liitu pole meid kunagi oodatud. Et me oleme sinna trüginud, on ainult meie oma tahte ja visaduse küsimus,“ alustas endine välisminister ja Riigikogu liige THI oma ettekannet Eesti vaevarikkast teest Euroopa Liitu, sellesse kultuuriruumi, kuhu meid 13. sajandil tegelikult vastu meie tahtmist kisti. Ilves rääkis suure poliitika telgitagustest ja suurte riikide mängudest ning sellest, milliseid poliitilisi kavalusi ja strateegiaid väikesed riigid peavad kasutama, et lõpptulemusena siiski oma tahtmist saada. Näiteks teades suurte riikide tõrjuvat suhtumist Eesti NATO-püüdlustesse, otsustas Eesti tollane juhtkond „unustada“ NATO küsimuse ja rõhuda hoopis Euroopa Liitu pääsemise peale. Ja hoolimata sellest, et NATO arvates polnud me kaitstavad, on alates 30. märtsist Leedus Belgia hävitajad, kes Eesti õhuruumi rikkumise puhul kohe õhku tõusevad, et olukorda kontrollida.
„Euroopa Liitu pääsemine on meile eneseväärikuse küsimus, nii isikuna, riigina kui rahvana,“ ütles THI ja soovitas skeptikutel võrrelda Eestit Moldovaga, kes 1991.a. oli meiega samal stardipositsioonil, kuid kes 13 aastaga pole majanduslikult ega poliitliselt toonasest olukorrast kaugemale jõudnud.
Kuid mis saab edasi, küsis kõneleja ja võrdles Eestit äsja ülikoolidiplomi saanuga, kes nüüd peab iseseisvalt tööle hakkama. Kuidas suurendada ja süvendada oma iseseisvust selle läbi, et osa iseseisvusest ära sai antud? Millised on Eesti tulevikuülesanded uues koosluses, millises valdkonnas tahab ja suudab Eesti anda oma panuse, millised oleksid meie prioriteedid? Neid küsimusi käsitles Ilves oma peaaegu tunniajases ettekandes. Ta lõpetas coda-ga väliseestlastele, sest on hulk soodustusi ja eeliseid, mis alates 1. maist laienevad kõigile senistele Eesti passi omanikele. Nende seas õigus elama ja tööle asuda Euroopa riikidesse, õppida Euroopa ülikoolides alandatud tariifidega, kasutada hädaolukordades maailma kaugeimates nurkades Euroopa Liidu protektsiooni jne.
Järgmiseks linastus uus Eestis valminud populaarteaduslik dokfilm „Kaali saladus“, mis tõstab eestlaste eneseväärikust ajaloolises perspektiivis (tootja OÜ Vesilind, produtsendid Riho Västrik, Uldis Cekulis, rezhissöör Urmas E. Liiv). Filmi autorid lahkavad Saaremaale kukkunud meteoriidi lugu, esitades uuemaid teaduslikke versioone Kaali kraatri vanuse määramiseks ja uurides, milliseid olulisi jälgi jättis Kaali katastroof ümbritsevate rahvaste teadvusesse ja kultuurilukku. Film oli hästi tehtud ja huvitav, paljud põnevad faktid Saaremaal asuva Kaali meteoriidikraatri kohta seni väliseestlastele tundmatud. „Igati kõrge tasemega nii sisult kui vormilt,“ kommenteeris filmi astrofüüsik dr. Valdar Oinas, kes ka Kaali-temaatikaga aastaid tegelnud on. Ta tunnistas, et kuulub filmi autoritega samasse paati Kaali vanuse määramise koha pealt, arvates et Kaali katastroof toimus umbes 2500 a. tagasi. Sel ajal oli Kaali tihedasti asustatud piirkond ja on alust väita, et meteoriidi kukkumine tänapäeva mõistes suurlinna jätab nii sealsete inimeste kui ümbritsevate rahvaste folkloori kustumatud jäljed. Oinas lisas veel huumoriga pikitud informatsiooni meteooride, meteoriitide ja muude taevast langevate kehade kohta.
Pika päeva lõpetasid kolm erinevat kontserti.
Piduliku õhtusöögi taustaks musitseerisid Kristjan Randalu ja kontrabassimängija Howard Britz Londonist. Tavapäraste diskode asemel mõjus pidulik kombinatsioon eesti traditsioonilisest köögist ja nauditavast, elegantselt esitatud elavast muusikast tõelise elamusena. „Nii hakkamegi Eesti Majas pidusid korraldama,“ õhkas nii mõnigi kultuuripäevlane. Kahe kontserdi vaheajal loositi välja loteriiauhinnad, kus peavõit — „Tänapäeva Eesti-Inglise Sõnaraamat“ — läks Avo Ulvikule, kes just eelmisel päeval oli ohanud, et oleks tal ometi korralik sõnaraamat...
Eesti üks kuulsamaid noori popartiste, rahvusvahelist karjääri teinud Maarja esines New Yorgi eestlastele esmakordselt ja tõi Eesti Majja täismaja oma fänne. Maarja on nagu Hanna-Liinagi laulnud varasest lapsepõlvest saadik, koos alustasid nad Ave Kumpase lastekooris ja hiljem laulsid mõlemad Eesti Televisiooni laulustuudios. Nelja-aastaselt mängis Maarja juba telefilmis, 16- ja 17-aastaselt esindas Eestit Eurovisiooni lõppkontserdil, jõudes mõlemal korral esimese kümne hulka. Tema plaate on maailmas müüdud üle 250.000 eksemplari. Maarja laulis eesti noorema põlvkonna heliloojate juba klassikaks muutunud laule ning saavutas publikuga hea kontakti. Rene Eespere „Eestimaaga“ õnnestus tal saalitäis rahvast tundeliselt kaasa laulma panna.
Õhtu lõpetas veidi teistlaadi muusika all baaris. Eero Barndõk, Taavi Laatsit ja Hendrik Luuk moodustavad kolme peale kaks ansamblit — ballaadilikumat suunda viljelev „Barbariz“ ja elektroonilise muusika esindaja „Uni“. Eesti Majas esineti ühendatud koosseisus. Toetuseks kaasas ka nende plaadifirma „Kohvirecords“ esindaja Hannes Praks. Muusikud esinesid ka paaris New Yorgi klubis.
Eesti Maja sinine saal oli kaks päeva raamatute päralt. Kirsi Ansper pani kokku ja tõi Eestist kohale ülevaatenäituse, milline on eesti raamat kevadel 2004. Põhiliselt oli näitus koostatud Eesti Keele Sihtasutuse väljaannnetest, lisaks konkursi Eesti Kauneim Raamat võitjaid ja teisi häid raamatuid. Eesti Keele Sihtasutus on loodud 1993. a. eesmärgiga toetada eesti keelt ja kultuuri ning selle aja jooksul on välja antud mitusada enamikus eesti algupärast raamatut. Näitusel oli väljas tõepoolest erakordselt kauneid raamatuid. Tuleb ainult au anda eestlaste kiindumusele raamatutesse, et isegi väikeste sissetulekute puhul ostetakse suhteliselt kalleid raamatuid ja et nii väikese rahvaarvu kohta ilmub meil nii palju omakeelset väärtkirjandust. Kuid eestlased on alati olnud raamatu- ja kirjarahvas, alates juba 16. sajandist, kui 1525.a. ilmus esimene eestikeelne raamat.
Esimest korda oli kultuuripäevadel üritusi ka lastele. Lastekirjastus „Draakon ja Kuu“ tutvustas oma raamatuid ja pidas lastele jututuba, kus pisikesed kultuuripäevlased said muinasjutte kuulata ja pilte joonistada. Pühapäeval oli animafilmide festivali raames lastele oma programm. Laupäeval oli avatud ka lastele tegevustuba, kuhu vanemad said lapse hoiule jätta ja ise loenguid kuulata. Kahjuks küll ei leidnud lastehoid nii arvukalt kasutajaid kui korraldajad lootsid, kuid uus asi tahab ikka harjumist — loodetavasti järgmistel aastatel saavad pered juba ette arvestada kultuuripäevadel pakutava lastehoidmisteenusega.
Kultuuripäevad lõppesid traditsioonilise seljanka ja ülestõusmispüha jumalateenistustega. Huvilisi jätkus mõlemasse eesti kirikusse, sest mõlemas laulsid kaunid naishääled — Hanna-Liina Võsa ja Kristi Roosma, kes Hanna-Liina jälgedes AMDAs ehk nn Broadway Akadeemias muusikaliartistiks õpib.
Kokkuvõttes võib öelda, et olid üle ootuste edukad kultuuripäevad, kus oli üritusi igale sihtgrupile.
Tänavusi kultuuripäevi toetasid Lilian Grauberg Bein, Helle Kiiss, Eha McDonnell, Tiina Mähar McNally, Mare ja Mardi Valgemäe, Virve Vaher ja organisatsioonidest EV Peakonsulaat New Yorgis, Eesti Abistamiskomitee, Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikides, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Kommivabrik KALEV, Laul Estonia Klaverivabrik, New Yorgi Eesti Haridusselts.
Kohtumiseni järgmisel aastal ja siis juba õigeaegse etteteatamisega!
Publik päästis kultuuripäevad
Kultuur
TRENDING
