Loodan kõigepealt, et ma sellise pealkirjaga autorit ei solva. Enne üht
kirjanduslikku teost kommenteerima asumist püüan alati endale esmajoones selgeks teha, mis ilmelise raamatuga on tegemist. Siis teab, millises suunas liikuma hakata, et retsensioon saaks võimalikult asjalik.
Kuna autor on hea tuttav, siis julgen temaga natuke sõbralikult jonni ajada. Oma lühikeses saatesõnas pihib autor, et see pole süstemaatiline kroonika, vaid pigem romaan, milles mälestuslikku ainet on käsitletud vabalt. Väite alguse ja lõpuga võib nõustuda, keskkohaga mitte. Romaaniks on sündmustik liialt hajali, keskendamata. Tegelased ilmuvad ja kaovad sedamööda, kuidas autoril-peategelasel neid parajasti vaja läheb. Autorit ennast parafraasides — see on ühe pika ja katkendliku unenäo jutustamine, mis hommikul ärgates fragmentide kaupa meenub. See on ühe pika käidud tee uuesti läbi kõndimine, samal ajal tee äärest pudemeid üles korjates. Just need pooljuhuslikud ning seoseta pudemed annavad sellele teosele eluõiguse, sest autori vahe sulg ja nõtke vaim on nad nauditavalt serveerinud.
Autori kadunud abikaasale pühendatud teos on jaotatud kolme ossa. Esimene osa käsitleb teenistust Saksa sõjaväes, teine uut elujärge Rootsis, kus väejooksikust autor on kanna kinnitanud; kolmas Kanadat, kuhu on tuldud otsima paremaid söödamaid ja tugevamat turvatunnet, nüüd juba perekonnainimesena.
Millest mõtleb ja unistab noor mees, kes oma haridustee on pidanud pooleli jätma, sest keegi on kuskil otsustanud, et sõda ei saa temata pidada? Paljustki. Küsigem pigem, millised neist mõtetest ja unistustest on aastakümnete tagant veel nii eredalt meeles, et jõuavad raamatu lehekülgedele. Pikal rännul pudeneb tee äärde palju, kuid muist pudemeist on sellised, et ajatolm ei suuda neid katta. Ja nende üles tõstmiseks tasub kummardada.
Romantika. Nii tütarlapsed kui elukogenud naised, kes noore mehe teele satuvad ja meeled kihama löövad. Armu arad annused, nagu Betti Alver nii ilusasti on öelnud. Eesti tüdruk vene külas, juhututvused enne Eestist Rootsi põgenemist, peibutav rootsi Barbro metsatöölaagris, sassi läinud suhetega abielunaine — kuni „ärtuemandani“ välja, kes noormehe altari ette tirib. Oma naistuttavatest kõneldes väldib autor praalimist ja ürgmehelikku oma vallutustega uhkustamist. Evib piisavalt taktitunnet, et sobival kohal delikaatselt vaikida.
Sõda ja sõjameelelolud. Sõduri aina nurisev kõht ja viisid, kuidas seda nurinat leevendatakse. Pajatäis „organiseeritud“ värskekapsasuppi, mis vaata et kaalub üles samal päeval välja teenitud ülenduse. Oskus parajal määral „panni taguda“, kui üle mere pääsemine on eluküsimus. Uued sõlmitud tutvused, uued omandatud oskused kummalgi mandril. Viimased on aga tänapäevale küllalt lähedal, et vähemalt siinses lugejas huvi kahandada. Kuid eks see teos olegi rohkem kodumaisele lugejaskonnale mõeldud.
Paguluse algpäevade miljööd ja meeleolusid tutvustavad kaks numbrit laagrilehte Eriksdali Teataja. Tuleb nõustuda autoriga, et neil on nii ajalooline kui kultuurilooline väärtus. Teose üldpildis mõjuvad nad siiski võõrkehana.
Sõjaaega ja -olusid kirjeldavas peatükis on lõik, mida ei saa jätta korrigeerimata. Autor tsiteerib koolipoliitikat käsitlevat peatükki dr. Hjalmar Mäe memuaaridest „Kuidas kõik toimus“ ja leiab sealt kronoloogilise vea, mis annab Mäe jutule küsitava väärtuse. Kahjuks on autor Mäe raamatut lugenud veidi pealiskaudselt. Dr. Mäe seletus on igati loogiline ja veenev. Kas ka tõele vastav, seda ma loomulikult pole suuteline kommenteerima.
Kuivõrd on autor oma jutustusega suutnud täita lünka kirjeldusega meie diasporaast, mida ta väidetavasti üritab? Mõningal määral kindlasti. Neis pudemetes soriv kodueestlane leiab siit kahtlemata midagi, mis meie tollase käitumise motiivid ja pagulaselu probleemid, eriti selle algfaasis, mõistetavamaks teeb. Ehatare seinte vahel vanuripäevi veetev autor võib rahuldustundega nentida, et tema on meie rahvusliku elupuu lahkukasvanud harude üksteisele lähendamiseks oma jõukohase panuse andnud.