Suurem osa meist on juba häälestanud end pühade ootuse lainele. Kes ootab jõule rohkem kes vähem, aga tulemata need ei jää.
Sissejuhatuseks jõulumeeleoludele pole paljude jaoks läikivate jõuluehete ning karra all ägavad (plastist) kuusepuud suurtes ostukeskustes, vaid märksa tagasihoidlikumalt ehitud, hubane, head kodust piparkoogi ja glöggi lõhna levitav Brigantine’i room Toronto Harbourfrontis. Tegevuskoht juba nimetatud, sündmus ise – rootsi naiste heategevusliku organisatsiooni SWEA korraldatud rootsi jõululaat, tänavu juba muljetavaldav 27. kord.
Ostlejaid paistis olevat küllaldaselt, vahepeal oli rootsipäraste toiduainete müügilauale ligipääs üsna keeruline. Rahva arvukusest andis märku ka pikk järjekord Lakeside Terrace’i ruumi, kuhu kogunesid Luciat näha soovijad. Ega kõik soovijad saali sisse pääsenudki.
Lucial on skandinaaviamaade pühadetraditsioonis oma kindel oluline koht. Kui ikka mitme kuu jooksul on pimedat aega samapalju kui valget või mitmes põhjapoolses piirkonnas sootuks vähem, siis on iga valguskiir teretulnud. Lucia tuli selgi korral, põlevate küünaldega ehitud pärg peas, valgesse riietatud saatjad kaasas, sümboolset valgust tooma. Külakostiks oli kaasa võetud rootsipäraseid pühadelaule. Eeskavas tegid veel kaasa rahvatantsurühm ja laulukoor, kelle ridades võis ära tunda ka mõned kaasmaalased.
Lastega peredel oli võimalus aega veeta ka laste “töötoas”, kus sai meisterdada jõuluehteid, “püüda kala”, tantsida ümber kuusepuu, valmistada või kaunistada piparkooke. Tegevust ja elevust jätkus kõigile.
Jääb vaid soovida, et rootsi jõululaada traditsioon ei katkeks. See aitab säilitada usku ja tunnet päris jõuludesse, nii nagu seda annavad edasi Astrid Lindgreni kirjutatud lasteraamatud.
Pühade ootuses Harbourfrontis
Eestlased Kanadas | 28 Nov 2008 | Eesti Elu
Eestlased Kanadas
TRENDING
