Sel noorel sajandil on olnud tõesti raske pühi pidada, kuna miskipärast on just kas jõulude või lihavõttepühade aegu olnud maailma teletähelepanus kas sõda, terrorism, majanduslikud kriisid või isegi apokalüptilised hoiatused — ahnus ajab raalimaailma, ärimaailma upakile.

Kiliasmi jüngritel on ka põhjust vihata kaua susinenud, taas leeki lahvatanud Iraagi sõda kui kinnitust, et tulega puhastame vana maailma; sellist, mis meie moodi ei usu; loome selle asemele uue.

Ent ülestõusmispühad tähistavad hoopis taassündi, seda pikema ettevalmistusega. Vaikne nädal on moodsas maailmas kaotanud paljudele tähtsuse, kuid ülaloleva taustal oleks ehk õige meelde tuletada kombeid ja tavasid — neid, mida meie vaarisad ja emad tähtsaks pidasid. On ju kiireloomulises läänemaailmas, kus valitsevad elektronpost ja kohesed uudised, palju unustatud.

Vaikset nädalat tunneme ka suure või kannatusenädalana. See on nädal enne lihavõttepühi, pühendatud Kristuse ristisurma sündmuste mälestamisele ning kannab endas alistuvuse ja kannatuse ideesid — selliseid, mida (kui üldse tuntakse) esitatakse tihti tänapäeval pigem protestivärvinguliselt, mitte sissemõtlevalt.

Nädala kõikide päevadele iseloomulikest traditsioonidest olulism on üldine mürarikaste tööde ja kolistamise keeld. Esivanemad põhjendasid seda asjaoluga, et sel aastaajal on pikseoht kõrge, müra kutsuvat pikse ligi. Kuigi keeld oli suunatud selliste tegevuste poole nagu puude lõhkumine ja ehitustöö, ei olnud soovitatav isegi käsikiviga vilja jahvatada ega kangaspuudel kududa. Samuti ei tohtinud laulda, pidutseda, pilli mängida ega tantsida. Hoolimata oma tagasihoitusest on vaikne nädal ühtlasi ettevalmistusaeg pühade tähistamiseks, toimub elamute korrastus ning muu selline kevade ettevalmistus.

Huvitavalt on vaikusenõue eht-eestilik komme, lätlased on ainsad, kel on analoogne keeld, mida aga seostatakse rohkem jüripäevaga ja pikseohuga. Üldine mürategevate tööde keeld on Lääne-Euroopa maades vähe tuntud. Teadagi on ristiusu õpetusega seotud maarahva uskumused, selles oleme, nagu teisedki kristlikud rahvad, keeruliselt põiminud kiriklikke ja muid päritolulisi traditsioone.

Vaikset nädalat märgivad surma ja kannatuse ideed. Ülestõusmispühad selle eest, nagu nimigi kinnitab, märgivad rõõmuavaldust uuele ärkamisele. Nii Jeesuse uuestisünd kui maapõue ärkamine talveunest; mulla, puude ja põõsaste ellu tärkamine on pühade pidamisega taga. Maaharimisega seotud muistsele rahavausule omane sureva ning taaselustuva loodusjumala idee on nii seotud Kristuse märtrisurma ja ülestõusmisega. Sellisena on lihavõttepühad kujunenud rõõmsameelseteks pühadeks. Märgitakse nii ristiusukirikutes pühalikult Jeesuse ülestõusmist kui ka taluõues igivanu kombeid, mis tõid rõõmu looduse kevadisel virgumisel. Kiigutakse Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis harrastati lauahüppamist. Kiikumisele olevat omistatud kevadel nii tähtsat viljakusmaagilist mõju. Munade koksimine ja veeretamine on muuseas ka viljakusega seotud, ja on komme, mis on pärit paganliku maausundi ajastust. Sel pole kristlikku tagapõhja, ning isegi munade värvimine on alles 19. sajandil eestlaste pühadekommetesse saabunud. Seda võiksime oma Mihklitele ja Mike’idele, Katidele ja Cathydele õpetada: jänesel pole munadepühadega midagi pistmist, jänes ja shokolaadimunad on nagu paljudki muud „pühadekombed” hoopis kapitalismi versioon rahvausust.

Rahvusvaheline on komme esimesel ülestõusmispühal päikest tervitada, usundi järgi „mängib” ta just siis kõige eredamalt. Sealt tulenevad kristlikud puhtuse ja valguse sümbolid.

Kui pühi juba peetakse, saab vaikusest välja astuda, mürakeeld kaob, lihavõtetega on kohandunud Eestis kevadise kooskäimise ning lõbutsemisaja algus, kiigelkäimine algas Lõuna-Eestis kohe, Põhja-Eestis küll hiljem, suviste pühadega. Selle lühikese ülevaatega meie esivanemate pühade kommetest saame ehk enesele taas õpetust, kuidas närvilisel, pingelisel ajal on tarvis nii vaimse kui füüsilise tervise huvides arvestada sellega, mida pühad õieti tähendavad. Nii saades ususõnumit hingele ja vaimule kui ka loodusesõnumit, mis samuti värskendavalt mõjub tervele kehale, mõtlemisviisile. Külmast hauast tõuseb Lunastaja, külmast mullast tärkab ka varsti uus elu, uus külv toob uue lõikuse.

Elu- ja aastaaegade tsükleid tähistame ka osaliselt selleks, et igapäevasest kurjusest pääseda, pühitseda ja lõbutseda, rõõmustada uue ja olemasoleva elu üle. Proovime niisiis vaiksel nädalal unustada sõjapommide kurjuse ja müra, katsume ülestõusmispühade ajal otsida ning leida taas tärganud värsket lootust, usku inimkonna ja looduse püsimisel perekonna ja sõprade keskel.

Märkmed: