Pakaselisel pühapäeval, 4. veebruaril peeti Peetri kirikus sõdades langenute mälestuspäeva Soomepoiste Klubi ja Võitlejate Ühingu osavõtul. Teenisid Kanada praostkonna vikaarõpetaja Marek Roots ning külalistena Eesti Kaitseväe endine peakaplan, õpetaja emeeritus dr. Tõnis Nõmmik koos Eesti Kaitsejõudude uue peakaplani kolonelleitnant Taavi Laaneperega. Laulis segakoor Cantate Domino Rosemarie Lindau juhatusel, orelil oli kaastegev dr. Roman Toi.

Aastaid on veebruari esimesel pühapäeval peetud mälestusteenistusi, kus nende eesti meeste võitlused on muudetud elavaks, kes oma kodumaa kaitsel ohverdasid kõige kallima: oma elu. Kahjuks kahaneb elavate maal nende arv, kes seda kõike ise veel selgesti mäletavad. Ometi nõuab tänase Eesti vabadus ja ajalugu nende sangarite mälestamist ja nende võitluse jätkamist.

Cantate Domino avas jumalateenistuse lauluga „Hosianna“, seejärel lauldi alguslaul. Algliturgia viis läbi õp. Roots, pühakirja luges peakaplan Laanepere.

Mälestuspäeva jutluse aluseks oli valitud Matteuse evangeeliumi 9. peatükk, kus Jeesus kutsub apostliks põlatud tölneri. Õp. Roots tõdes, et paljude inimeste ellujäämine rasketel sõja-aastatel oli ime. Veelgi suurem ime on aga see, kui igavene Jumal kutsub enda järele ajaliku ja piiratud inimese. See kutse võib toimuda kesk verist lahingutegevust, aga ka rahulikus kodumiljöös. Tähtsaim on aga Jumala kutset kuulda ning sellele vastata — nii nagu tölner Matteus tegi. „Millised peaksime olema, et Jumal tahaks meiega tegemist teha?“, küsis õp. Roots koguduselt. See, kes peab end ilma Jumalatagi rikkaks ja õigeks, ei saa minna jumalariiki. Kes aga võtab Jeesuse Kristuse vastu, sellega tuleb Jumal tema argipäeva, tema koju, perekonna keskele. Tuleb ka ränkadel võitlushetkedel rindele ning päästab imeliselt — nagu paljud isiklikult kogesid.

Jutlusele järgnes palve kodumaa eest, ühtlasi märkis õpetaja Vabadussõja lõppemise 87. aastapäeva ning Tartu rahu, mil sõlmiti esimene rahvusvaheline leping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. Sellega määrati kindlaks Eesti idapiir ning kõlas Nõukogude Liidu lubadus mitte kunagi enam Eesti vabadust ohustada. Õp. Roots lisas, et paradoksaalselt oli Eesti iseseisvuse esimeseks ametlikuks tunnustajaks just Nõukogude Liit, kelle lubadused osutusid küll vaid silmakirjalikuks zhestiks.

Kõigi sõjas langenute mälestuseks laulis segakoor laulu „Langenud kangelastele“.

Lõpupalve pidas õp. emeeritus T. Nõmmik, segakoor laulis „Meie Isa palve“, misjärel lõpetati teenistus ühise lõpulauluga ja siirduti kohvile. Külm oli kahandanud ka kirikuliste arvu, kuid meestele meenutas see rindel läbi elatud talvepäevi.

Märkmed: