„Nimetada teda vaid värske õhu puhanguks oleks Angela Merkeli alahindamine,“ ütleb National Review toimetaja Jim Geraghty.

Vastupidiselt pessimistlikele ennustustele on kristlik-demokraat Angela Merkel Saksamaa uue liidukantslerina jõudnud kinni naelutada oma radikaalse erinevuse endisest sotsialistlikust kantslerist Gerhard Schröderist õige mitmes olulises küsimuses. Ta on ootuspäraselt teinud lõpu Schröderi Ameerika materdamise poliitikale ja osutanud Venemaa suhtes hoiakut, mis võib olla Ida-Euroopa küsimustes mõistvam kui teiste Euroopa suurriikide oma. Geraghty lisab: „Ta mõistis ka hukka Valgevene presidendi Aleksandr Lukashenka ja tema maal hiljuti toimunud ebaausad valimised.“ Samuti ei kohkunud ta tarvitamast kõige teravamaid väljendeid Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi kohta, kes Euroopa suurriikide meelehärmiks näib olevat ametis tuumapommi meisterdamisega, kes on oma kõnedes lubanud Iisraeli riigi ära hävitada ning kes on eitanud holokausti toimumist. Merkel võrdles Ahmadinejadi Adolf Hitleriga, lisades: „Mina kui Saksamaa kantsler ütlen: „Üks president, kes ei tunnusta Iisraeli olemasolu õigust; üks president, kes eitab holokausti, ei saa loota mingisugust sallivust Saksamaa poolt.“.“

Niisiis Angela Merkel hoiatab maailma poliitikuid liigse sallivuse eest diktaatorite ja demagoogide vastu. Sallivuse piiramine annab tihti paremaid tulemusi kui sellega ülemäära helde ümberkäimine, kirjutab Wall Street Journal'is toimetaja George Melloan. Ta meenutab muuseas president Bushile, et sellest on kasu saanud ka balti rahvad: „Poliitika on võimalikkuse kunst ja president Bushil tuleb maailmaga hakkama saada niisugusena, nagu see on. Kuid tal oleks ehk kergem venelastega läbi saada, kui ta näitaks nende vastu üles vähem sallivust. Ronald Reagan võttis selle õppuse omaks aastaid tagasi nende ikestatud rahvaste suureks rõõmuks, kes selle tagajärjel Vene ikkest vabanesid,“ kirjutab Melloan (WSJ, 4. aprill.)

Melloan peab siin muidugi silmas Reagani kartmatut ja kangekaelset vastutulematust Mihhail Gorbatshovile, mille tulemusena Gorbatshov kaotas külma sõja ja vandus alla. Angela Merkel on juba korduvalt näidanud samalaadset hoiakut. Ta ei kavatse nt rahvusvahelisi tüliküsimusi lihtsalt läkitada ÜRO-sse, kus need iialgi lahendust ei leia, vaid nõuda seeasemel otseläbirääkimisi asjasse puutuvate maade vahel.

Mis puutub lahkarvamustesse Berliini ja Washingtoni vahel, eelistab Angela Merkel argumenteerimist palgest palgesse kohtumistel president Bushi või välisminister Rice'iga, mitte Ameerika-vastaste lööklausetega bravuuritsemist suurtel kõnekoosolekutel saksa publiku ees, kirjutab Geraghty Washington Times'is (WT, 7. aprill.)

Balti rahvad on kord varemgi suurt tulu saanud ühest Merkelist. See oli baltisaksa valgustus-sajandi publitsist ja pedagoog Garlieb Merkel, kes oma uurimusega läti rahvast (Die Letten, 1796) aitas jõudsalt kaasa ka eestlaste vabanemisele pärisorjusest. Kui märgid, mis kõnelevad Merkeli hingesugulusest kadunud Ronald Reaganiga osutuvad tõeks, siis võib ühineda ameerika vaatleja hinnanguga, et Angela Merkel on Euroopale midagi rohkemat kui vaid „värske õhu puhang“.

Märkmed: