26. aprilli õhtul toimus Eesti Maja kristallsaalis haruldane kontsert, mis eemaldas kõik kodu- ja väliseestlasi eraldavad kaugused, isegi Atlandi ookeani, ning ühendas (mille muu kui ikka laulu läbi!) kõik eesti südamed. Kontsert oli pealkirjastatud NÕO-TORONTO-NÕO ja nii ta sujuvalt ka kulges ühelt mandrilt teisele.
Nõo meesansambel ja siinne E.E.L.K. Peetri Koguduse naisansambel Helin pakkusid publikule ilusa ja tervikliku muusikalise elamuse. Alljärgnev ei pretendeeri mitte mingil juhul asjatundlikule arvustusele, vaid on pigem kimbuke isiklikke muljeid.
Mõlema ansambli repertuaari kuulub A. Haava tekstile loodud laul „Mu südames on pühapäev”. Nõo meesansambel esitas selle Ü. Topmani viisistatuna ja Helin J. S. Bachi versiooni M. Härma seades. See laul on ühtlasi Nõo ansambli tunnuslaul.
Kontserdi esimeses pooles esines Nõo ansambel Margus Liivi juhatusel, lauldes peamiselt eesti vaimulikku muusikat (A. Topman / V. Saksen „Võitlusteel”, K. Türnpu „Kyrie”, Joh. Kappeli „Ennem lävel”; A. Kapp / M. Lipp ja K. E. Sööt „Mu süda”, A. Läte / M. Lipp „Ilus isamaa“ jt).
Tehniliselt keerulise, kromaatilise M. Regeri (ek H. Gustavson) lauluga „Su sõna, Issand“ demonstreeris ansambel oma suurepäraseid vokaalseid võimeid — nõtket dünaamikat ja häälerühmade tasakaalu, aga üle kõige muljetavaldavaid toonikombinatsioone.
Eraldi tahaks esile tõsta R. Toi /A. Abeli „Su ette, Isa, tulen ma“, mille ansamblile oli seadnud Mart Jaanson. Kava koostajaid tuleb üksnes kiita. Ootamatult heledakõlalisena pakkus vaheldust J. Ellori / E. Perroneti „All Hail the Power of Jesus' name“; äratundmisrõõmu tõi ka tuntud spirituaal „Swing low, Sweet Chariot“ — mõlemad M. Liivi seades (suur tänu II bassile!).
Õp. Jaanson, kes ise laulab ansamblis II tenorit, tutvustas selle liikmeid, öeldes, et tegemist on Nõo patriootidega. Kultuur on selle Eesti aleviku lahutamatuks osaks alati olnud. Tasub vaid meenutada, et Aleksander Läte oli seal organist ja Martin Lipp 39 aastat õpetaja.
Nõo meesansambel asutati 16 aastat tagasi ja selle esimene juht oli Agnes Laasimer.
Lühikese vaheaja järel astus kuulajate ette ansambel Helin, kes oma kevadiselt värske ja rõõmsa esinemisega tegi publikule samuti kauni kingituse. Ansambli liikmeid ja esitatavat tutvustas nende juht Margit Viia-Maiste talle omasel humoorikal moel. Helina esituses kõlasid väga erinevad laulud: H. Villani „Kristus on üles tõusnud“, W. A. Mozarti „Ave verum corpus“ M. Viia-Maiste klaverisaatega, K. Raidi „Maarja kiituselaul“ L. Semleki „Uus laul“ jt. Siit tahaks esile tõsta Kaili Maimetsa loodud meeleolukat ja vaimukat Ellen Niidu tekstile loodud laulu „Kuidas rõõmustada ema“. Publikut naerutas ja rõõmustas see laul kindlalt. R. Kõrgemägi südamlik ja emotsionaalne „Laulu minu emast“ Mart Jaansoni klaverisaatega pani kuulajaid heldima ja viis mõtted nende emadele.
Siis moodustasid Nõo meesansambel ja Helin kammerikoori, lauldes ühiselt mõjuva „Ta ei jäta meid orbudeks“ (M. Jaanson / Jh.14 järgi U. Petti), mis kõlas ka Vana-Andrese kirikus 23. aprillil. Solistiks oli siin Mart Jaanson, klaveril saatis Margit Viia-Maiste. Tõesti nauditav esitus!
Aga siis anti taas ruumi külalisesinejatele, kes nüüd viisid kuulaja tagasi 19. sajandisse lauludega „Kevadel“ (K. Mettner) ja „Ööbik“ (J. Lieban), ning sealt juba lähemale, 20. sajandi 70-ndatesse Raivo Tammiku „Öölauluga“. Lõpuks veel flaami helilooja Orlando di Lasso madrigal „O occhhi manza mia“ ja alati mõjuv E. Võrgu „Palve“. Lisapalana kõlas Karl Tuvikese „Õhtu jõuab jälle“. Ansamblite juhte tänati lilledega.
Kontserdi lõpul tänas õp. Jaanson publikut, ilma kelleta poleks tema sõnutsi esinemisel mõtet. Võibolla küll, aga ilma esinejateta vaevalt oleks publik nii arvukalt kolmapäeva õhtul Eesti Majja kogunenud. Sealt lahkuti tänulikult pühapäevase tundega südames, ehkki oli kolmapäeva õhtu.