nädalat väldanud Põhja-Ameerika ringreisile väärika punkti pühapäevaõhtul Eesti Maja suures saalis, pakkudes kabaree-stiilis kella-viie-teena suurele publikule teatrit ja laulu, lõbu ja nalja, sekka tõsisemaidki akorde.
Publikule anti esmalt võimalus pisut aega laudkonniti vestelda ja suupisteid võtta, siis oli lavaeesriide taga kuulda kahinat ja peatselt kardinad avanesidki, tuues
vaataja ette omakorda valgusküllase kabareeõhustiku teadustajana astus rahva ette Egon Nuter, kes tutvustas erinevate teatrite ja vabakutselistest näitlejatest koosneva trupi koosseisu: paljude siinsete eestlaste jaoks tuttav näitleja Peeter Kaljumäe, lauljatarid Heli Vahing, Diana Dikson-Soom ja Piret Jakobson, näitleja Raivo Mets, pianist Hain Hõlpus, lavakujundaja Anneli Pahman, valgustaja Raivo Parrik ja dramaturg ning juht Heidi Sarapuu.
Esimese numbrina astus ette Heli Vahing Zarah Leanderina, õhates, et mida teavad küll mehed armastusest — mitte midagi; armastusest teame ainult meie, naised. Ja tema võrratus esituses kõlaski armastusest rääkiv laul — sissejuhatus väga mitmekülgsele kavale, kus läbi huumoriprisma puudutati päris mitmeid teemasid. Publiku ette astusid kas üksi või mitmekesi kõik esinejad, esitades nii lüürilisi kui naljakamaid laule ja lugusid. Suuri naerupahvakaid kutsusid esile Raivo Metsa „mõtisklused“, kuidas peab dzhentelmen käituma erinevates olukordades — söögilauas kotletti süües, autos, lilli kinkides jne. Duett kombekale preilile ananassi kinkivast kohmetust härrast Heli Vahingu ja Peeter Kaljumäe esituses mõjus igati armsalt ja naljakalt; ja esimese osa lõpunumbrina siirduti ooperi juurde. Esinejate kostüümid vaheldusid hämmastava kiirusega ja ümberkehastus ühest rollist teise tõestas trupi liikmete mitmekülgsust ja suurepärast sisseelamisvõimet.
Järgnes pooletunnine vaheaeg. Teise osa avalooga astus ette Peeter Kaljumäe, esitades humoorika loo teemal, kuidas kodumaal ei hinnata enam puhta eesti keele oskust, vaid armastatakse end sageli inglise keelega segatult väljendada. Lugu oli läbi paneelmaja õhukese seina kostvast naabrite inglise keele õppimisest, mis seda pidevalt kuulvale perele jättis omad mõjutused.
Diana Dikson-Soom esines lauluga, olles kehastunud medõeks saada soovivaks neiuks, leides hiljem, et võibolla tasuks hoopis modelliks pürgida.
Siis kutsus Peeter Kaljumäe lavale siinse lauljatari Valve Tali, kes oli Olaf Kopvillemi endine lavapartner, ja koos esitati duett. Ning järgnes humoorikas Kopvillemi lugu Kaljumäe haaravas esituses sõbra sünnipäevapeost, mis algas igati peenelt ja sündsalt, kuid õhtu edenedes ja pitside tühjenedes kulges hoopis omasoodu.
Heli Vahing tõi oma heliseva häälega kuulajate ette legendaarse laululooja Raimond Valgre lauluga „Õige valik“.
Igati lõbusad olid Peeter Kaljumäe ja Raivo Metsa esitatud dialoogid, patsiendist ja psühhiaatrist ning liiklusinspektorist ja tema poolt põhjuseta kinnipeetud autojuhist.
Et hea valgustaja on ka hea laulja ja laululooja, tõestas Raivo Parrik, esitades end kitarril saates ühe oma laulu. Järgnesid mõned humoorikad etteasted vananemise ja vanaduse teemadel, ning lõpunumbrina astus lavale Egon Nuter ekspresidendi rollis, keda ta on juba aastaid lavadel kehastanud. Oma etteaste sidus ta tänusõnade edastamisega nii vastuvõtjaile kui näitlejaile ja publikule. Jätkas Peeter Kaljumäe, kes andis kõigile edasi südamlikke tänusõnu: lavale kutsuti kõik majutajad, keda tänati lilledega; eriline tänu kuulus tuuri korraldajaile Erich ja Tiiu Roodusele, kes on sageli Eestist siiapoole kultuurilist külakosti toonud ning kes on otsustanud ka ise Eestisse elama siirduda.
Tugev aplaus kuulajate poolt näitas, et ei taheta toredaid esinejaid veel sugugi lava taha puhkama lubada — ning ega nad vist polnudki väsinud vaatamata mitu tundi kestnud eripalgelisele kavale, sest õige pea tuli kogu trupp lavalt alla rahva sekka ning pidu jätkus ühislauludega: esinejatega liitusid eeslauljatena siinsed laulumehed Eerik Purje, Andres Raudsepp ja Ülo Isberg ning Eesti Maja suur saal täitus rahvuslike meloodiatega, milleks polnud vaja laululehti, kuna sõnu teadis enamus inimesi peast.
Õhtu oli igati lõbus ja kõik trupi liikmed esinesid suurepäraselt. Eriti tahaks märkida Peeter Kaljumäe kandvat rolli: et ta on võrratu näitleja ja imepärase häälega laulja, tõestas ta taaskord: kõik tema etteasted, olgu siis tegemist end klaveril saates laulmisega, lavalise liikumise või huumorilugude esitamisega, olid ülimalt emotsionaalsed ning täis tohutut energiat, andes vaatajaile võimaluse lasta end läbi mitme tunni kanda läbi erinevate ajastute ja olukordade.
Nagu näitlejad kinnitasid, jäid nad igati oma reisi ja siinse publikuga rahule — ja publik mõistagi nendega samuti!
