Vihje on sellele, kuidas mõni inimene siiski ikka teise sureliku peale
ei mõtte. Jean-Paul Sartre kuulus tsitaat meenub tänapäeval tihti.
L'enfer, c'est les autres tähendab, et põrgu - see on teised
inimesed. Tuntud misantroop Sartre lausus seda üldistavalt; õnneks aga
valdav osa inimkonnast käitub mõistlikult, teistega arvestades. Need
sobiva nimega tembeldatud covidioodid aga, kes neid suudakski harida?
Mõistust ei ole, isekust aga kuhjaga.
„Jumalik komöödia”, Dante Alighieri sulest on kaua olnud oluline
lektüür, inimkonda hariv. Kolmes osas teos („Põrgu”, „Purgatoorium” ja
„Paradiis”) esindab kirjandusteadlaste hinnangul valgustatud
humanismi, mis Antiigilekskoni järgi „püüdleb universaalsuse ja
realismi poole”. On möödunud mitu head aastakümmet sellest, kui
päevikupidaja Dante meisterteosesse süvenes. Purgatooriumis oli
puhastustuli – ingliskeelne Dante tõlge kannabki alapealkirja
„Inferno”, mitte Põrgu. Virgiliuse saatel läbib luuletaja põrgu, satub
siis puhastustulle, purgatooriumisse. Mis on paik kus kannatajad
peavad viibima enne Paradiisi jõudma. Ususõnumina 13-dast sajandist
peale päris võimas ja mõjuv.
Kus on inimkond praegu? Tänu paljudele rumalatele enesekesksetele
oleme ikka algfaasis sellel rännakul. Põrgus. Kus kannatame nii
füüsiliselt, vaimselt kui ka majanduslikut. Ei ole Peltsepub või
vanakurat, nagu keskaja katoliiklased hirmutasid põrgukatlaid kütmas,
milles patused keevad, vaid hoopis kaasinimesed, ahjuroobiga hõõguvat
sütt värskete halgudega toitmas. Nemad ei mõista, et tuleb kõigi,
mitte enese huvides vähemalt kahe meetri kauguses olema igas
olukorras, kui vajadus sunnib uksest välja. Ning see vaid üks näide,
ostavad kokku asendamatut (hügeenitarbeid, maske) ja siis müüvad
hingehinna (siin õige sõna tarvitus) eest kasumi huvides edasi
lihtsurelikeile.
Iga roju oma koju on rahvasuust tark õpetus. See, et olge kodus on ehk
liialt leebelt riigi tervise eest hoolt kandvate poolt öeldud. Kas
tuleb karmim olla? Ei tea. Nüüd on tervisejooksjad, sörkijad need
häbematud, kes selja tagant lõõtsutades lähenevad hoiatuseta, tea mida
nad oma ähkiva hingeauruga jagatud õhuruumi paiskavad. Jah, võimlad,
meeskonnamängud, isegi pargis palli viskamine on keelatud. Ka
pargipingil istumine, mis natuke ületab mõistuse.
Kui maaapealne Põrgu, muiates, on üle elatud, ning inimkond on mitu,
mitu sellist üle sajandite kogenud, siis katoliiklaste järgi tuleb
puhastustulega arvestada. See on õpetus, milles enne viimset
kohtumõistmist toimub, nagu sõnastki selge, puhastamine, seekord aga
hingeline. Misläbi vabanetakse ajalistest, ilmalistest
patukaristustest. Teadagi, need kel patte ei ole saavad otse
Paradiisi. Eesti Entsüklopeedia järgi läbivad puhastustule need, kes
„pole pälvinud kohest Jumala nägemist, kuid pole ka mõistetud sellest
ilma jääma”. Need viimased jäävadki põrgu. See on katoliiklaste
lähenemine, protestantism, kuhu luterlased kuuluvad, eitab õigustatult
hirmule ehitatud puhastustuld. Õigeusu kirik, jällegi EE järgi
„tunnistab eestpalvet ja hinge surmajärgset puhastumisseisundit”. Ent
mitte nii üksikasjaliselt nagu katoliku kirik või Dante, kes teadagi
kirjutas enne Martin Lutherit.
Usu mõju ajaloos on olnud tugev just seletamaks arusaamatuid juhtumeid
nagu pandeemiat. Mõnele on usk Jumalasse suureks toeks ja abiks. Ent
need ameeriklased, kes eitavad pandeemiat kuna Jumal neid kaitseb
kuuluvad küll rumalate hulka. Ka need, kes ei kuule mõistust,
südametunnistusele koputamist nagu tänased tervisejooksjad (missugune
iroonia, kuna teiste tervisega pargiradadel ei arvestata) ei oska
kuulata.
Ususõnumit ei esita, küll aga seda, et eelnevatelt sadadelt
põlvkondadelt on meil, mõnel kahtlemata, ikka palju õppida. Rõõmustav
on näha sõbralikke inimesi pargis tervise huvides, kaugelt teretamast.
Mõni ei teadnudki, et naabrimees tunneb muret, kuna pole üleaedset
mõnda aega askeldamas või liikumas näinud. Või et siiras naeratus,
märkus, et oi kui kena päev pühib lühikeseks ajaks maised mured
eemale. Teeksime nii edaspidigi on lootuseks.
Kuna siit pandeemiast saame õppetunni, mis loodetavasti kannab
tulevikku üle. Kõik, eriti majanduslikult, on sootult uue näoga. Kuid
tuleme kuidagi toime. Tunneme kaasa vanavanematele, kes oma
silmaterakesi, lapselapsi ei saa näha, muidu kui FaceTime’i kaudu.
Neile kelle töökoht ehk enam ei ole olemaski, kes ei suuda üüri
maksta. Väikeettevõtjatele, kelle elutöö, mitte ainult elatis,
vaakumas on. Paraku riik käitub mõnel päeval nii, et jääb mulje, et
parem käsi ei tea mida vasak teeb või on teinud. See aga on ju
inimlik, siuna bürokraate ja ametnikke kui palju tahad. Selge, et
maksta tuleb kaua, ja sammud mida astutakse, muudavad oluliselt elu.
Mäletagem – Esimese ilmasõja tõttu rakendatud isikuline tulumaks pidi
olema ajutine. Nüüd sada aastat hiljem pole kusagile läinud, ning
kahjuks, kui mõistus pähe ei löö, maksab pandeemia järgseid
majanduslike kahjusid taas keskklass. Ei näe kuidagi, et rikkurid oma
miljardid ära annaks.
Meenub siin ühe kuulsama USA röövparuni, miljardäri (siis kui miljard
oli tõesti tohutu raha) Andrew Carnegie lähenemine. Tema oli oma aja
Bezos, Gates. Äritegevuse lõpetas 66-aastaselt maailma rikkaima
mehena. Ja sai siis ehk kuulsamaks filantroobiks ajaloos. Temalt on
väljendus – rikkuse pühakiri ehk „Gospel of Wealth" nõuab, nagu
Piibelgi, et rikkurid on moraalselt kohustatud teistele seda raha
andma toetusena. Carnegie annetas sadu miljoneid, tuntud on ta just
väikelinnadesse raamatukogude ehitamise majandajana. Neid on
Põhja-Ameerikas arvukalt, näiteks Midlandi raamatukogu Ontarios on
üheks, mille Carnegie rahad lubas ehitada.
Kuigi mõnigi USA rikkur on suunanud projekte COVID-19 lahendamise
suunas, seda põdevate abiks, on see siiski piisk merre. Miskipärast ei
usu, et Eesti rikkurid Carnegie eeskuju jälgiks. Ega Mark Zuckerbergi
taolised, kes mittemillegagi – sotsiaalmeedia pole ju maapõuevara,
looduse anne, käega katsutav rikkus – Kröösusteks said. Majanduslikult
on pilt tume, hetkeseisu põrgut kogeme kõik ja puhastustuld tuleb
oodata, et see teeks nii, nagu kunagi kaugminevikus loodeti. Inimkonna
huvides, mitte usu mõistes.
