Reet Leemets on tänavuse Keila Kultuuripreemia laureaat, ta on viiskümmend aastat tegelenud rahvatantsu õpetamise ning tantsu- ja laulupidude korraldamisega. Leemets kinnitab, et ennastsalgavad eestvedajad suudavad säilitada rahvatantsu ja -laulu tähtsa koha laste ja noorte seas.

Kas preemia tuli Teile üllatusena või aimasite selle saamist ette?

- Ma ei saa öelda, et see nüüd päris üllatusena tuli, ma olen kolm aastat juba kandidaat olnud. Siin oli teisi niisuguseid ka, kes oleks võinud saada.

Palun rääkige oma tööst. Teid tuntakse eelkõige rahvatantsu õpetajana, kuid millega olete veel tegelenud?

- Olin Tallinna Kultuur-haridusala kooli esimese lennu lõpetaja ning sellest saadik oma erialast tööd teinud, seega peaaegu terve elu. Olen korraldanud suurüritusi – pea kõiki maakonna laulu- ja tantsupidusid. Nendega olen tegelenud juba ajast, mil kultuurikooli läksin. 1952. aastast alates - siis oli esimene tegemine. Peale kooli lõpetamist töötasin aasta Vändras. Keila linnas olen töötanud oma erialal aastatel 1952-67 ja 1979. aastast tänaseni. Vahepeal oli nende suurte maakonna pidudega paus, kuna 1981. aastal valmis Kose laululava, siis läks maakonnapidude korraldamine üle Kosele, neid hakkas korraldama sealne rahvas. Sinnamaani tegin ikka mina, ja taas - kui Keilas valmis uus laulu- ja tantsulava, sellest alates olen jälle maakonnapidudega tegelenud. 70ndatel sai alguse rahvatantsuansambel Keikal, seitseteist aastat tegelesin sellega. Nüüd töötan edasi tantsuveteranidega.

Kes on olnud ettevõtmistes suuremad abilised?

- Abilised on olnud kõik need inimesed, kes on siin rahvakultuuriga tegelenud – tantsijad, lauljad, näitlejad.

Mida ise peate oma suurimaks kordaminekuks? Mis on läbi aastate kõige rohkem rõõmu valmistanud?

- Neid asju on nii palju, ma ei oska üht teisest eraldada, minu jaoks on kõik rõõmu teinud, kogu see inimestega koos töötamine.

Mis on Teie arvates see, mis paneks tänapäeva noori rahvakultuurist kümne küünega kinni hoidma, sellest rohkem huvituma ja soovima seda säilitada?

- See on hea küsimus. Lapsi on päris lihtne rahvatantsu-laulu juures hoida. Räägin praegu konkreetselt Keila kogemustest - Keila algkooli juures on palju tantsu- ja lauluringe. On rahvatantsuringid, on lausa tantsuklass. Kui need lapsed lähevad aga juba suuremasse kooli, keskastmesse - siis vajub see tegevus ära, huvi kaob. Peab olema väga hea eestvedaja, nagu kunagi oli siin Andres-Aarne Tooming. Kui ta ise veel õpetas, oli Keila koolis väga palju tantsurühmi - väikestele, keskastmele ja päris suurtele. Kohe nii, et ei tuntud puudust. Tehti rõõmuga. Nüüd keskastmete ringe enam ei ole, on vaid väikesetele.

Kas võib öelda, et rahvuskultuur ja selle viljelemine on noorte seas siiski veel tähtsal kohal?

- On nii kaua, kuni on ennastsalgav eestvedaja, ennastsalgav eestlane. See peab olema inimene, kes oskab asja huvitavaks teha.

Kui vaadata eesti rahvakultuuri laiemas pildis - olete näinud senist kujunemist enam kui viiskümmend aastat - mida Te arvate tulevikust, näiteks viiekümne aasta pärast?

- Igatahes praegu veel üldist languse tendentsi märgata ei ole. Laulu-tantsupidudele pääsemine käib ikka veel läbi tiheda sõela. Olen olnud ka vastavas zhüriis, näinud seda protsessi. Naistruppe on kindlasti rohkem. Meestel ei ole selleks lusti- ja lillepeoks enam nii palju aega – töö võtab palju. Kuid naisterühmi on olnud küll rohkelt, ning täitsa häid truppe jäi kõrge konkursi tulemusena laulu- ja tantsupeolt välja, umbes üks kolmandik soovijaist. Nii laste kui täiskasvanute osas on tugev konkurss. Paiku on veel küll ja küll, kus rahvatantsu ja –lauluga aktiivselt tegeletakse.

Helina Tamm
hetamm@hot.ee

Kultuur

TRENDING