Torontos, veebruar 2008
Aina suuremaks on muutumas see osa Eesti elanikkonnast, kes on sündinud, kasvanud ja haridusteekonda alustanud vabas riigis. Nende arusaamad vabaduse kaotusest ja võõrast ikkest luuakse ajalooklassides kodumaal ja täienduskoolides võõrsil. Vabadust mõistetavaks teha noorele, kes harjunud hingama vaba õhku, on raske.
Nendele võib tunduda, et rahvusriigi demokraatlik olemasolu on iseenesestmõistetav. Paraku saavad vabaduse tõelist väärtust paremini hinnata need, kes on kannatanud vabadust kaotades. Viimast parooli kasutasime usinalt okupatsiooniaastatel selgitustöös lääne valitsuste juures.
Eluaeg vabadust nautinud läänlased tajusid mõtet koheselt, et ikestatud rahvas väärtustab vabadust kõrgelt. Taipasid ka, miks nõukogude süsteem varises kokku. Ta oli loodud vägivallas ja vastuvõtmatute eesmärkide saavutamiseks.
EV valitsus on otsustanud tähistada iseseisvuse 90. juubelit suurejooneliselt ning soovitanud tähistamisi pidada kogu 2008. aasta ulatuses. Aga sünnipäeva sisu ja suurus oleneb sellest, kui suure tähtsusega on vabadus Sinus endas.
Aasta 2008 pakub eestlastele mitu võimalust endile taasteadvustada, noortele edastada, et väikerahvana rahvusriigi omamine pole juhus ega midagi iseenesest kestvat. Meie naabriks on diktatuuririik. Ta tegeleb vaid oma enese võimu kindlustamisega ja seda oma kodanike ning kui vaja, siis oma naaberriikide vabaduse hinnaga.
Nendes tingimustes võib vabadus olla habras. Just hiljuti näitas „pronksiöö“, kui haavatavad me oleme. Venemaa hakkas siis ka majanduslikult pigistama. Ei saa eitada, et ta kunagi ei hakka vabadust pigistama. Aga vaenlasega silmitsi seistes oleme ühtsed ja käitume väärikalt.
Vabadus riigile läheb midagi maksma. See riik olemegi meie ise, kas kodumaal või võõrsil. Aastapäeva juubelil tuletame endile meelde, et vabadus Eestile on väärt ohvreid, kui me ise oskame olla vabaduse väärilised. Pühitseme koos iseseisvust riigis, vabadust ühiskonnas, truudust meis enestes.
Head sünnipäeva, Eesti Vabariik. Hoogsat aastaringselt kestvat pidutsemist.
