Kaasaegses maailmas, kus kiirus ja materiaalsed väärtused on saanud jumalaks, vajab inimene pühi rohkem kui kunagi varem. Selliseid päevi, mis tähendavad midagi enamat kui lihtsalt tööst vaba päeva.
Pühade pidamine on osa inimkultuurist, ja see, kui kaunilt või viletsalt me oma pühasid peame ning kuidas me kombestikku austame, näitab midagi meie olemusest.
Kevadel, ülestõusmispühade eel on perenaistel kombeks oma kodud läikima lüüa. Puhtaks küüritud akendest tulvab sisse päikesesära. Värske tuulehoog viib majast talvise kopitanud lõhna.
Mõnikord tundub, et meie hingekambrid vajaksid samasugust tuulutamist ja puhastamist sinna kogunenud sarkasmist, kriitikamürgist, ja küünilisusest.
Nagu teada, ei paranda negatiivsusest nõretav kriitika mitte midagi ega mitte kedagi. „Kus viga näed laita, seal tule ja aita,“ kõlab meie rahvatarkus.
Lugedes pahura alatooniga artikleid sellest, kuidas eestlased ei oska kodumaal oma asju ajada, kui saamatud nad on poliitikas, hariduselu korraldamises ja keelekasutuses, tahaks küsida nendelt virisejatelt, millal nad viimati Eestis käisid, mida seal oma silmaga nägid ja mida ära tegid.
Kummaline küll, aga mitte eestlastel on nii palju head öelda Eesti ja eestlaste kohta. (Vt. tänane Ilmar Mikiveri lugu „Ameerika päevikust“, kus eestlasi julgustatakse selga sirgu ajama ja uhkust tundma saavutatu üle).
Me ei saa ju ometi loota, et elu Eestis peaks taanduma 1930-ndatesse aastatesse, kui see samal ajal ülejäänud maailmas on hoogsal sammul edasi läinud. Meie, kes me naudime lääneühiskonna hüvesid, oleme ju nendega üpris rahul! Kuigi — tõele au andes — nuriseme ju vahel siin ka. Selline on kord juba meie loomus, lööme käega ja laseme tusatujul jälle enda üle võitu saada. Me ei saa ennast muuta, ohkame lootusetult. Ehk tasuks siiski Eesti poole vaatavad mustad prillid asendada kui mitte just roosadega, siis vähemalt näiteks helesinistega? Igaühel meist on võimalus valida ja otsustada oma ellusuhtumise üle. Kindlasti tuleks siin suureks kasuks oma tegude ja suhete üle järelemõtlemine.
Aga muidugi ei tohiks me selgi aastal unustada kogu peret ühendavat munade värvimise traditsiooni. Meie kodus oli see laste jaoks üks aasta tipphetki, kui me suurepärase kunstnikukäega isa maalis kanamunadest habemikke vanamehi ja naeratavaid memmesid, ilusaid tibusid ja koguni majasid nende juurde kuuluvate aedadega. Paneme oma fantaasia ühiselt tööle! Võibolla avastame nii oma järeltulijate seas mõne kunstnikugi. Siiski ei värvi me mune mitte ainult sellepärast, et see on üks kena komme, vaid muna peetakse paljude rahvaste juures loomise, tärkava elu, viljakuse ja kasvu sümboliks.
Meie kodus oli ülestõusmispühade ajal veel üks ilus traditsioon — tehti kingitusi neile, kes kannatasid puudust. Me polnud kunagi näinud shokolaadijäneseid ega ilusaid valgeid liiliaid. Vahel oli kingituseks vanaema küpsetatud hästi lõhnav sai või kausitäis sooje pirukaid, paar kootud sokke või midagi muud lihtsat ja kodust.
Ja uskuge — kinkimise rõõm ületas alati saaja rõõmu! Arvatavasti on see nii ka aastal 2002.
Ilusat kevadet ja rõõmsaid Ülestõusmispühi kõigile!