ILUTULI ahi köeb, ei taha kustuda. Puude asemel kütab teda eesti kirjandus.
Oleme alustanud proove eesti maalikunstniku ja kirjaniku Toomas Vint'i lühiproosa valimikuga
TANTSUD MOZARTI SAATEL, mis Tartu College'is jõuab publiku ette selle aasta oktoobris.
EESTI ELU lugejale saatis Toomas foto (autoriks tema abikaasa Aili) ning lühiloo:
Kuidas ma siiani oma elu elanud olen, milles ka (dokumentaal)proosa sugemeid.
Sündisin 5. märtsil 1944. Märtsirünnaku aegu kukkus pommikild palatisse, ema vedas mind koos madratsiga keldrisse ja see tähendas temale eluaegset rohtude neelamist ja operatsioone.
Isa Endel Vint, majandusteadlane. Töötas ENSV Teaduste Akadeemias, põllumajanduse sektori juhatajana, see oli ka karjääri võimalik tipp, sest ta ei astunud parteisse.
Ema Tamara Vint, kodune, kirjutas populaarteaduslikke kuuldemänge, juhatas koolides näiteringe.
Vend Tõnis Vint, kunstnik, kuuekümnendate kunsti uuendusliikumise eestvedaja rühmituse ANK-64 vaimne juht.
Õde Maara Vint, kunstnik ja muinasjuturaamatute kirjanik.
Abikaasa Aili Vint, maalikunstnik, loovuse koolitaja.
Minu lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel suure aia sees, lillede keskel, sest ema kireks oli aiandus. Lugema õppisin 4-aastaselt, ema valis raamatu ja kui see oli läbi, siis sain koos emaga kinno, ema põlve peal trofeefilme vaatama. Kodus oli suur eestiaegne raamatukogu, „Looduse Kuldraamatud”, „Nobeli laureaadid”. Lugemine oli lapsepõlve sisu, teiste lastega meil mängida eriti ei lastud, kardeti halbu mõjusid, nii me olime hästi kasvatatud ja vennaga kahekesi oma aia sees.
Tol ajal oli sport au sees, teismelise eas tegelesin vehklemisega, mille kõrvalt muuks aega eriti ei jäänud. Treeninglaagrid, võistlused, tõsimeelne pürgimine N. Liidu noortekoondisesse. Lõpuklassi kevadel ütlesin ma endale, et aitab, oled juba suur mees, aga ei oska veel midagi eesseisva eluga peale hakata!
Tartu Ülikooli sisseastumine. Koos ühe teise klassivennaga tahtsime tõestada, et ka ilma komsomoli kuulumata saab edasi õppida. Esialgu võtsin bioloogiaõpinguid tõsiselt, aga varsti sukeldusin Tartu boheemlikku seltsiellu, kus päevad möödusid Ülikooli kohvikus ja õhtud restoranis „Volga”.
Siis sõjavägi. Polaarjoone taga Severomorskis meremehe mundris ohvitseride lapsukestele vehklemist õpetamas. Spordiroodus hakkasin abstraktseid pildikesi joonistama ja luuletusi ning jutte kirjutama.
Pärast sõjaväge tagasi ülikooli, kus vahepeal taasloodud kohustuslik sõjaväeline väljaõpe sai konkreetseks ajendiks ülikoolist lahkumisele.
Töö televisioonis, rezhissööri abi, siis assistent, abiellumine äsja ERKI lõpetanud kunstniku Aili Sarvega (praegu Aili Vint). Aktiivne tegevus Noorte Autorite Koondises, poolpõrandaaluse ajakirja „Hees” väljaandmine. Alates 1969 vabakutseline. Samal aastal esimene personaalnäitus kohvikus „Pegasus”. Kunstnike Liidu liige 1973. Üle kahekümne suurema personaalnäituse nii kodu- kui välismaal.
Esimene raamat „Kahel pool hekiga palistatud teed” 1974. Kirjanike Liidus aastast 1979. avaldanud 9 novellikogu ja 8 romaani.
Üsna kirev boheemlik elu, viimased kümmekond aastat olen seltskonnast tagasi tõmbunud, elu sisuks on maalimine ja kirjutamine Nõmmel või suvekodus Pärnumaal Matsirannas. Harrastuseks kalapüük. Ja nii need päevakesed veerevad.
•••
Usutavasti aitab see lugu kaasa sellele, et kaasmaalaste hulgad Tartu College'isse tulevad ning Männamade kohvi ja kringlit head maitsta lastes, kirjaniku loomingut naudivad.
Suurt saladust pole mõtet sellestki teha, et etendust elustavad maestro Armas Maiste improvisatsioonid Mozarti teemadel.
