(Väljavõte raamatust „Kotkasilm ja Studebaker — Minu isa jutte ja mälestusi 1901—1944“. Ralf Kall. Kirjastus SE&JS Tallinn 2001.)
1941.a. hilissügisel, olles ajutiselt Omakaitse ülemuste teenistuses, sain veidi osaleda ka Narva taga käivas tagalasõjas. Kõik algas sellega, et ühel hommikul sõitis oma hobusega Narva politseiprefektuuri üks talumees Teesuu külast (praeguse nimega Izvoz) Luuga ääres, tuues endaga kaasa tema poolt vangi võetud Vene partisani. Teesuu küla asub Narvast 10 km kirdesse, Tõrvala metsade taga. Meie Omakaitse asus julget talumeest küsitlema ja selgus järgmine lugu.
Teesuu küla talumehe õuele ilmusid kaks erariides meest, kes seal vene keeles söögipoolist küsisid. Mehed olid habemes, ilmselt näljased ja väsinud ning äratasid talumehes kahtlusi. Talumees kutsus nad oma tuppa, perenaine pani leiva lauale, talumees võttis kapist jahipüssi ja käsutas venelastel käed üles. Üks andis alla, aga teine sai jooksu.
Allaandnu taskust leiti relvi ja padruneid ning siis oli selge, kellega on tegemist. Niikaua, kui talumees oma hobust rakendas, hoidis perenaine venelased kirbul. Siis aga hakkas lähedases metsasalus tööle kuulipilduja, valangud tulid talumehe maja pihta, mis varsti põlema läks. Talumees, tema perenaine ja vang sõitsid naabertallu, kuhu perenaine maha jäi ning kust peremees vangiga Narva sõitis.
Saksa komandantuuris kuulati vang põhjalikult üle ning seal selgus, et Luuga lahes oli maale tulnud salk väga hea väljaõppe saanud partisane, sada meest ja neli naist, ülesandega hävitada sakslaste varustusvoore, purustada raudtee ja õhata sildu. Neil oli hea relvastus ja raadioside Punaarmeega, aga toidust oli puudus ja seepärast oli saadetud mehi välja ümbruskonna taludesse.
Narva Omakaitse ülemale Meretile tehti kohe korraldus organiseerida haarang venelaste jälitamiseks ja kinnipüüdmiseks. Meret pani salga kokku, mis koosnes enamuses endistest Eesti sõjaväelastest ja piirivalvuritest, kõik peamiselt Narva sõjaväeringkonna mehed, kes tundsid maastikku hästi. Mehi oli kokku oma 50, kapten Peeter Raudsepa juhtimisel.
Mehed läksid jala Teesuu külla ja sealt mööda Luuga kallast Pulkovo külla, kus kuuldi, et salk venelasi olevat seal läheduses öö mööda saatnud. Partisanid olevat sealt edasi liikunud Sala mõisa suunas. Raudsepp teatas Narva, et ollakse venelaste jälil, ning palus saata relvi lisaks. Kuna Omakaitsel autot sel hetkel käepärast polnud, paluti autot prefektuurist. Mul oli üks väike DKW garaazhis ja nii sain ülesande viia Raudsepale üks raskekuulipilduja laskemoonaga. Meret oli sündmustest väga huvitatud ja tuli ise minuga kaasa.
Sõitsime siis üle Narva puusilla ja kihutasime Venemaa poole, nii kuidas väike DKW võttis. Meie vanast riigipiiripunktist 10 km itta asub Tubrovka küla. Siit keerab väike tee põhja Sala mõisa, ja sealt edasi Pulkovo külla. Sala mõisas andsime relvad Omakaitsele üle ning mul tuli üksi edasi sõita Pulkovosse, et seal võtta peale ja viia Narva haiglasse üks haavatud Vene naispartisan.
Pulkovos pandi siis too haavatud naine auto tagaistmele ja tema kõrvale istus üks Omakaitse velsker, kes esmaabi eest hoolitses. Tee tagasi Jamburgi maanteele oli väga halb, mudast pehme ja auke täis. Tee ääres olid sakslaste hoiatusmärgid „Achtung, Minen“. Kui olime Sala mõisast mööda saanud, hakkas teeäärses metsas äge laskmine, õhus vingus kuule ja kuulipildujavalangutele lisandus käsigranaatide lõhkemisi. Mul polnud mingit ülevaadet lahingu käigust. Ei teadnud, kus on omad, kus venelased, ja kes võib metsast tee peale välja murda. Otsustasime edasi Jamburgi maanteele välja kihutada, mis meil ka õnnestus, kuigi auto hüppas ühest august teise ja Vene partisan tegi südantlõhestavaid hääli. Omakaitsemees vaatas haavatu üle ja ütles, et elab veel.
Haavatut ei olnud aga enam kauaks. Kui jõudsime Keldrimäe kohale ja hakkasime Jaanilinna mäest alla silla peale sõitma, oigas naine sügavalt ning hüüdis selge ja kõva häälega: „Pomogi menja, Stalin!“ — mis tähendab, „Aita mind, Stalin!“ Siis ta ka suri.
Narvas tekkis meil suur probleem. Linna haigla ei tahtnud surnud partisani vastu võtta, nemad tegelevat ainult haigete ja haavatutega, ning meid saadeti sõjavangide haiglasse. Seal öeldi, et ainult haiged sõjavangid saavad sisse, nemad surnuid ei võta. Lõpuks saime ta siiski jätta linna haiglasse. Partisani taskutest leiti peenelt järeletehtud tunnistusi ja saksakeelseid isikutõendeid. Nende järgi oli naine 24 aastat vana.
Kui jõudsime õhtuks tagasi Sala mõisa, jõudis sinna ka kaks Saksa saatekahurit meeskondadega. Sel ajal kui mina haavatut Narva sõidutasin, oli Sala lähedal metsas peetud maha äge lahing meie Omakaitsemeeste ja Vene partisanide vahel. Meie mehed ründasid venelasi, kes olid oma laagri üles löönud ja parajasti einetasid, ning neil polnud valvet väljas. Paksus metsas käis peamiselt lähivõitlus ja loobiti palju käsigranaate. Kaotused olid aga väikesed: meie omadest sai üks Tallinna noormees surma, venelasi leiti surnutena neli. Venelased jätsid põgenedes maha palju relvi, raadiosaatjaid ja arstimeid. Kõik see toimus enne kui Saksa kahurid kohale jõudsid.
Õhtul jäi kõik vaikseks. Keegi ei teadnud täpselt, kuhu poole venelased olid lidunud. Läksime ühte Sala mõisa lähedal asuvasse majja, et veidi puhata ja kõhtu kinnitada. Samasse majja tõid sakslased selle Vene partisani, kelle Teesalu küla talumees oli oma talus kinni võtnud. Sakslased olid selle mehe üle kuulanud ja andnud tagasi Omakaitsele. Rääkisin temaga vene keeles üle laua. Ta oli pikemat kasvu sihvakas noormees, 22 aastat vana, kandis läkiläkit ja vateeritud jopet.
Kui ma öösel tagasi Narva sõitsin, oli ikka veel kõik vaikne ja ma sain ilusti linna. Teisel päeval kuulsin, et meie Omakaitse sai uuesti venelaste jälile just siis, kui nad olid üle Jamburgi maantee minemas. Nüüd oli kohal ka kahesajameheline sakslaste üksus oma kahe kahuriga. Sakslased võtsid lahingu üle ja meie mehed tulid tagasi linna. Siis kuulsin, et lahingu ajal oli Teesuu partisan jooksu pistnud, kadudes lähedasse metsatukka. Sakslased olid selle ümber piiranud, partisani kätte saanud, ja sealsamas maha lasknud.
Terve Omakaitse üksus sai Saksa ülemuste käest kõvasti kiita Pulkovo ja Sala juures peetud lahingute eest. Sakslased tunnistasid, et eestlased on palju paremad ja julgemad metsades vaenlast jälitama kui nemad. Narva linna sakslaste komandant andis kapten Raudsepale autasuks jahipüssi, mille päral oli pühendusega hõbeplaat. Raudsepp oli innukas jahimees.
Pulkovo haarang
Ajalugu
TRENDING
