Alo Lõhmus Postimees

Nõukogude siseväelased ei keskendunud 1944. aastal Eestisse saabudes metsavendade, vaid hoopis Otto Tiefi «uue kodanliku» valitsuse hävitamisele, kirjutab Alo Lõhmus. Seejärel tuli neil hakata kantseldama marodööritsevaid punaväelasi.


Moskvas hakati valmistuma võitluseks Eesti metsavendade ja teiste rahvuslike jõududega juba ammu enne Eesti ala uuesti vallutamist. Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaat (SARK) loodi Moskvas uuesti 1944. aasta algul.

Rinde lääne poole liikudes toodi komissariaadi töötajad peagi Moskvast üle Leningradi ning seal korraldati neile väljaõpe võitluseks «bandiitide» ning «kontrrevolutsioonilise ja muu vaenuliku elemendiga» peagi Saksa okupatsioonist vabastatavatel aladel.

Samal ajal asutati komissariaati ka uudne allüksus – banditismivastase võitluse osakond (BVVO). Just selle osakonna töötajad asusid juhtima siseasjade rahvakomissariaadi operatiivgruppe, kes liikusid Eestisse otse Nõukogude vägede järel, asudes näiteks Võrus ja Tartus elanikke registreerima veel lahingumüra keskel.

Nüüd on ajaloolane Pearu Kuusk andnud välja põhjaliku uurimuse «Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega», mis käsitleb just BVVO tegevust esimestel sõjajärgsetel aastatel 1944–1947.

Nagu märgib Kuusk, tuli operatiivgruppidel värskelt vallutatud linnades esimeses järjekorras võidelda mitte sisevaenlasega, vaid hoopis vägivallatsevate ja marodööritsevate punaarmeelastega ning purjutajatega rahvakomissariaadi enda ridadest.

«Nõnda määrati 10 päeva aresti SARKi Tartu linnaosakonna passilaua ülemale, kes Rõngu vallas elanikke registreerides purjutama hakkas ning lõpuks registreerimislaua taga magama jäi,» kirjutab Kuusk.

Ent peagi koondasid «bandiitide vastu võitlejad» oma peatähelepanu Otto Tiefi valitsuse ning Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liikmete tabamisele ja likvideerimisele, kirjutab Kuusk. Otsus selleks oli langetatud juba enne punaarmee Eestisse tungimist.

«Juba BVVO 1944. aasta esimestes aruannetes tõstetakse tähtsaima saavutusena esile sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud kolonel Jaan Maide, rahandusministri Hugo Pärtelpoja ja sotsiaalministri Voldemar Sumbergi arreteerimist,» seisab uurimuses.

Seejuures nimetati Tiefi valitsust SARKi dokumentatsioonis otsesõnu Eesti uueks kodanlikuks valitsuseks ning selle liikmete tabamist tõsteti suure töövõiduna esile veel 1945. aastagi dokumentides.

Nõukogude julgeolek oletas, et Tiefi valitsus või selle üksikud liikmed asuvad juhtima Eesti vastupanu Nõukogude okupatsioonile, kuid tegelikkuses seda ei juhtunud.

Valitsuse käsutuses olnud relvastatud rühmad (Haukka luurerühm ning Johan Pitka löögiüksused) jäid väikesearvuliseks ja nende tegevus lühiajaliseks, samuti puudus valitsusel kontakt Eesti üksustega Emajõe rindel ja Sinimägedes.

Tiefi valitsuse liikmete likvideerimise kõrval tuli BVVO-l 1944. aastal, mil metsavendlus ei olnud veel aktiivne, tegeldagi kohalikke elanikke terroriseerivate ja nende majapidamisi röövivate punaarmeelastega.

«[BVVO Eesti juhi] V[ladimir]. Glušanini ettekandest selgub, et Eesti NSV RKNi esimees Arnold Veimer oli 1944. aasta oktoobris läkitanud 8. armee juhtkonnale kirja palvega võtta kasutusele abinõud kohaliku elanikkonna terroriseerimise lõpetamiseks,» kirjutab Kuusk. Sarnase sisuga kirja oli ENSV siseasjade rahvakomissar Aleksander Resev sunnitud lähetama ka otse NSVLi siseasjade rahvakomissarile Lavrenti Beriale.

BVVO enda ettekanded kinnitavad erinevates mälestustes toodud andmeid: punaarmeelased ja NKVDlased korraldasid pärast sõda Eesti külades röövimiste laine.

«Nõnda teatab SARKi Viljandimaa jaoskond, et 6. novembril võeti vahi alla kuus punaarmeelast kaardiväe tankibrigaadi 30. rühmast, kes olid saadetud otsima teele maha jäänud tanki,» kirjutab Pearu Kuusk oma raamatus. SARK arreteeris otsimisgrupi liikmed Kabala vallas, kus nad kohalikult elanikkonnalt toitu ja riideid röövisid.

«Marodöörlust proovis eelnevalt takistada ka valla miilits, kuid temalt võeti relv käest,» jätkab Kuusk. «Järgmisel päeval leiti Kõo mõisa lähedalt ka kadumaläinud tank, mis mootoririkke tõttu oli samas paigas seisnud juba 22. septembrist alates. Tanki meeskond tegeles samal ajal purjutamise ja ümbruskonna talude röövimisega.»

Punaarmeelaste kuritegude suur arv kajastus ka üldises statistikas, kus kuritegude toimepanijateks märgiti mõistagi metsavennad. 1944. aastal registreeriti 219 väidetavalt metsavendade sooritatud kuritegu, kuid neist vaid 13 olid rünnakud julgeoleku- ja parteitöötajate vastu.

Ülejäänud kuriteod kujutasid endast lihtinimeste ja talumajapidamiste röövimisi, millega tol aastal paistsid silma just punaarmeelased.

Metsavendlus aktiveerus alles pärast seda, kui sõda Euroopas 1945. aasta kevadel lõppes. Julgeolekujõud olid peagi sunnitud nentima kohalike elanike jäägitut poolehoidu metsavendadele.

SARKi töötajate registreeritud metsavendade rühmade hulk kasvas kiiresti ning neid jahtima pidanud operatiivtöötajad ei julgenud metsadesse minnagi, piirdudes luuramisega teedel ja kraavidel, kirjutab Kuusk.

Neist aastaist pärinevad mälestused kirjeldavad mõne valla täielikku minekut metsavendade võimu alla (ühes sinimustvalgete lippude heiskamisega mastides) ning külatantsupidusid, millel sõbralikult osalesid SS-mundrites metsavennad ning miilitsavormis kohalik militsionäär.

Info julgeoleku ja siseväelaste liikumistest rändas kiiresti talust tallu ning jõudis nõnda ka metsavendadeni. Igat nõukogude mundrit kandnud võõrast jälgiti ja kardeti.

«BVVO aruanded kirjeldavad, kuidas paljud külaelanikud garnisonide saabudes kohe metsa põgenesid ning kodudesse naasid alles pärast seda, kui oli kindel, et kohe kedagi maha ei lasta ega arreteerita,» märgib Kuusk.

Lisaks kohalike elanike toetusele takistas metsavendadevastast võitlust SARKi operatiivgruppide töötajate kehv haridustase ning töökohtade puudulik komplekteeritus, samuti rivaliteet siseasjade ning riikliku julgeoleku rahvakomissariaatide vahel.

Metsavendlusevastasesse võitlusse kaasati 1945. aastal sisevägede 260. ja 138. polgu sõdurid ja piiriäärsetes maakondades piirivalveväed, aga ka hävituspataljonid, operatiivtöötajad vastuluureosakonnast Smerš, miilitsad ning mõned Eestis dislotseeruva punaarmee 8. armee üksused.

Erinevatele ametkondadele allunud operatiivgruppide tegevus viis aga omavahelisele konkureerimisele, kontrolli kadumisele ning seeläbi ka kohalike elanike vastu suunatud terrorini. «Sageli tapeti ja rööviti ohvitseride juuresolekul või osalusel,» märgib Kuusk.

Siseasjade rahvakomissariaat kandis varmalt ette oma konkurendi punaarmee sõdurite üleastumistest. Nii näiteks registreeriti 1945. aasta septembrist novembrini 28 röövi eraisikutelt ja talumajapidamistest, millest 16 panid toime punaarmeelased.

Hilisemas statistikas omistati aga kõik need rünnakud metsavendadele.

Sõjaväelaste omavoli meelestas elanikke veelgi rohkem nõukogude võimu vastu, nii et 1945. aasta novembris pidi isegi ENSV siseasjade rahvakomissar Aleksander Resev tõdema: «Sõjaväelaste kuritegevus desorienteerib olulisel määral SARKi võitlust poliitilise banditismiga.»

Punaarmeelaste kuritegevus sundis kommuniste panema metsavendadevastases võitluses rohkem rõhku hoopis vabatahtlikest võitlejatest moodustatud hävituspataljonlastele. Loodeti, et kohalike elanikena ei kipu hävitajad ehk taluinimesi nii palju röövima kui punaväelased.

Ent seegi lootus osutus asjatuks.

Ajaloolase Pearu Kuuse uurimus «Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega» on valminud Eesti Teadusfondi grandi «Nõukogude Eesti aastatel 1944–1953. Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis» (grandihoidja Tõnu Tannberg) raames.

Eesti aastal 1944

• Jaanuaris alustab Nõukogude Liit pealetungi Baltimaade hõivamiseks.

• Jaanuari lõpus algab eestlaste mobiliseerimine Saksa armeesse. Eesti Vabariigi viimane peaminister ja presidendi kohusetäitja Jüri Uluots kutsub veebruaris eestlasi üles mobilisatsiooniga kaasa minema.

• 2. veebruaril ületab punaarmee Narva jõe.

• 8. märtsil pommitab Nõukogude armee Tallinna vanalinna.

• 23. märtsil moodustatakse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis ühendab nii endisi valitsusmeelseid kui ka opositsioonitegelasi. Rahvuskomitee seab eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise Atlandi harta põhimõtetel.

• 26. juulil vallutatakse Narva. Saksa väed taganevad nn Tannenbergi liinile Sinimägedesse. Ohvriterohketes lahingutes osaleb mõlemal poolel tuhandeid eestlasi.

• 1. augustil kuulutab rahvuskomitee end kõrgeima riikliku võimu kandjaks Eestis.

• Augusti keskel alustab punaarmee pealetungi Kagu-Eestis ning vallutab Võru ja Tartu. Septembrikuistes lahingutes satuvad Saksa ja Nõukogude vägede koosseisus olevad eestlaste üksused korduvalt vastamisi, pidades vennatapusõda.

• 18. septembril nimetab presidendi kohusetäitja Jüri Uluots ametisse Eesti Vabariigi valitsuse eesotsas Otto Tiefiga. Valitsus loodab iseseisvuse taastamiseks kasutada sakslaste lahkumise ja punaarmee saabumise vahele jäävat segaduste perioodi. Raadioläkituses deklareeritakse Eesti erapooletust, Pika Hermani torni heisatakse Eesti lipp.

• Valitsuse liikmed lahkuvad Tallinnast enne punaarmee linna jõudmist, enamik neist vangistatakse.

• 22. septembril vallutavad punaarmee üksused Tallinna.

• 24. novembril vallutab punaarmee Saaremaa lõunatipu, viies lõpule Eesti okupeerimise.

Allikas: välisministeerium

Märkmed: