Erakonnad jõudsid konsensusele tänu sellele, et avaldus okupatsioonivõimude kuritegudest osutas ka natsi Saksamaale ega tauninud enam otseselt kommunismi kui ideoloogiat.
Isamaaliidu aseesimehe Andres Herkeli sõnul oli otsus eeskätt mälu küsimus, mitte aga kättemaks. „Mälu ja mäletamine on siin meie väärikuse mõõdupuu,” lausus Herkel ja lisas, et rezhiim, mis asetab end väljapoole tsiviliseeritud õigussüsteemi, ei tohi loota unustamisele. Herkeli sõnul on mälestamine meie kohustus mitte ainult kannatanute, vaid ka tulevate põlvede ees.
Herkel juhtis tähelepanu ka sellele, et eestlased on 20. sajandi üks kõige enam kannatanud rahvaid, kui võtta aluseks hukkunute ja kannatanute suhtarv meie rahvaarvust.
Mõõdukas Andres Tarand rõhutas, et NLKP liikmeid ei kavatseta nüüd isiklikult nuhtlema hakata, kuid kutsus neid, kes parteisse astununa ei jaganud kommunistlikke vaateid, oma tollast tegevust kriitiliselt hindama. Mõõduka Enn Tarto arvates on riigikogu otsus oluline nii sise- kui välispoliitiliselt, mis aitab kaasa topeltstandardite vähenemisele.
Ainsana avalduse vastu hääletanud tööparteilase Tiit Toomsalu väitel pole Isamaaliidu ja Keskerakonna kompromiss tasakaalus natsirezhiimi kuritegude suhtes.
Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse lektoraadi juhataja Juhani Kortteinen pidas riigikogu avaldust poliitiliseks tekstiks, millel ei ole sügavat juriidilist sisu. Selline deklaratsioon ei pane tema sõnul kellelegi juriidilist vastutust ega isiklikku süüd.
*** Nii on siis kommunistliku rezhiimi hukkamõist lõpuks teoks saanud — enam kui 10 aastat pärast punase süsteemi kokkuvarisemist. Esmalt tõusis see küsimus päevakorda juba 1987. aastal, mitu aastat enne Eesti taasiseseisvumist.
On tähelepanuväärne, et hukkamõistjate hulgas oli suur hulk endiseid NLKP liikmeid. Kas tegemist on tõelise patukahetsusega? Raske öelda.
Tema arvates on nii seadusloomes kui igapäevaelus punaminevikuga ammu lõpparve tehtud. Ta ei pea käesolevat otsust mingiks sisemise puhastumise protsessiks, vaid lihtsalt üheks peatükiks ühiskonna tervenemisprotsessist. „Kommunism oli ettekääne. /.../ Rezhiim oskas teha kõigist kahtlusalused, kõigist ohvrid. Oleks suur viga seda unustada. Tugevad oleme vaid siis, kui suudame olla üle oma minevikust ja oma vaenajaist suuremad. Selleks ei piisa ühest avaldusest. Selleks, et rahvuskeha kasvaks ja toibuks, kulub enam kui üks põlvkond,” lõpetab oma kirjutise Ignar Fjuk. (Eesti ajakirjanduses ilmunu põhjal)