Asi algas sellest, et lõikusepüha nädalilõpul läks ilm äkiste nii suviselt soojaks, et oleks kohe kätte võtt ja linnast välja põrutand ja varbad järevette susand, kui oleks veel põrutajat. No siis istusime Kataga kahekesi oma kivikasarmu palkuni pääl ja lasime palaval päikesel oma sihverplaati silitada. Parem ikke kui umpses toas. Meil seal veike ümarik lauake kah ja rõivatükist vari pea kohal, et viimane arunatuke ära ei kõrbeks. Kükita seal nigu supelsaks Tahiiti saare peal, ainult musta nahaga orjatüdrukut pole palmioksaga tuult lehvitamas.
Kata arvas, et võiks õhtast kah palkuni peal süia. Kahekesi oleme, türki tinnerit vaaritama ei akka, makaronid akklihasoustiga käivad küll. Mul natuke kihvatas küll, kui ta juurde lisas, et palkunit on pärast sööki kergem puhastada kui kambri põrmandut, aga suurte pühade puhul ei akand kandaali tegema. Ta ju alati joriseb, et mul pidada see alumine lõug lekkima. Et kuda vanamees ültse midagi kõhtu saab, kui tal pärast nõude koristamist on kolmandik õhtasööki särgirinnal, teine kolmandik pükstel ja kolmas põrmandul.
No sõime kõhud kenaste täis, minu särgirind ja püksid jäid puhtaks, aga kui Kata läks musti nõusi kööki viima, siis ma järsku panin tähele, et üks peenike makaron oli mu varvaste juures keerdus nigu viiulivõti ja paar akklihakänkrat kah seal kõrval. Mõtlesin, et tõukan nad õige jalaga üle palkuniveere alla, aga siis märkasin, et akklihatükike liikus tasakesi seina poole. Kuripatt, imepisikesed sipelgad, keda palja silmaga ei näegi, kui paigal seisavad, tirisid seda koormat seinaprao suunas. Ma kohe akkasin neid jälgima, et kuhu nad omete lähvad. Meil tugev telliskivisein ja raudpetoonist palkunipõrmand, aga ikke nemad leiavad prao, kus elada ja oodata, kuni mõni Karla vai keski teine neile prekkvesti toob. Minema tirisid selle lihatüki, ronisid vasta seina ülesse ja kadusid ühe valtsi vahele. Igavene kari kaasvõitlejaid oli selle viiulivõtme kallal ja need mängisid kümne minutiga nisukese rapsoodija maha, et sinna ei jäänd märga plekkigi Katale koristada.