Nisuke ütelus on eesti keeles olemas old nii kaua, kui mina seda keelt olen kõneld ja peris kindlaste vähe kauemgi, aga selle peale mõteld ma suurt ei ole. Ütelmisi on igasugusid, jõuad sa kõiki meeles pidada ja kõigi üle aru pidada. Aga vahel tuletatasse sulle mõnd neist meelde ja tuletajaks ei pruugigi olla tark ja tugev inime, vaid väeti putukas, keda sina oma nõdra inimesearuga oled rumalaks pidand.

Asi algas sellest, et lõikusepüha nädalilõpul läks ilm äkiste nii suviselt soojaks, et oleks kohe kätte võtt ja linnast välja põrutand ja varbad järevette susand, kui oleks veel põrutajat. No siis istusime Kataga kahekesi oma kivikasarmu palkuni pääl ja lasime palaval päikesel oma sihverplaati silitada. Parem ikke kui umpses toas. Meil seal veike ümarik lauake kah ja rõivatükist vari pea kohal, et viimane arunatuke ära ei kõrbeks. Kükita seal nigu supelsaks Tahiiti saare peal, ainult musta nahaga orjatüdrukut pole palmioksaga tuult lehvitamas.

Kata arvas, et võiks õhtast kah palkuni peal süia. Kahekesi oleme, türki tinnerit vaaritama ei akka, makaronid akklihasoustiga käivad küll. Mul natuke kihvatas küll, kui ta juurde lisas, et palkunit on pärast sööki kergem puhastada kui kambri põrmandut, aga suurte pühade puhul ei akand kandaali tegema. Ta ju alati joriseb, et mul pidada see alumine lõug lekkima. Et kuda vanamees ültse midagi kõhtu saab, kui tal pärast nõude koristamist on kolmandik õhtasööki särgirinnal, teine kolmandik pükstel ja kolmas põrmandul.

No sõime kõhud kenaste täis, minu särgirind ja püksid jäid puhtaks, aga kui Kata läks musti nõusi kööki viima, siis ma järsku panin tähele, et üks peenike makaron oli mu varvaste juures keerdus nigu viiulivõti ja paar akklihakänkrat kah seal kõrval. Mõtlesin, et tõukan nad õige jalaga üle palkuniveere alla, aga siis märkasin, et akklihatükike liikus tasakesi seina poole. Kuripatt, imepisikesed sipelgad, keda palja silmaga ei näegi, kui paigal seisavad, tirisid seda koormat seinaprao suunas. Ma kohe akkasin neid jälgima, et kuhu nad omete lähvad. Meil tugev telliskivisein ja raudpetoonist palkunipõrmand, aga ikke nemad leiavad prao, kus elada ja oodata, kuni mõni Karla vai keski teine neile prekkvesti toob. Minema tirisid selle lihatüki, ronisid vasta seina ülesse ja kadusid ühe valtsi vahele. Igavene kari kaasvõitlejaid oli selle viiulivõtme kallal ja need mängisid kümne minutiga nisukese rapsoodija maha, et sinna ei jäänd märga plekkigi Katale koristada.

Ma siis panin kaks kätt kokku ja tänasin Loojat, et ta minu inimeseks lõi ja mitte kusirautsikaks, kes oma kõhutäie pärast peab nii irmsat vaeva nägema. Aga pärast mõtlesin, et neilt putukailt oleks meil üht-teist õppida. Kui meie kah nii visalt oma eesmärkisi silmas peaksime ja sihikindlalt nende poole trügiksime, siis oleks eesti rahvas küll kõige kangem rahvas siin ilmas. Vai äkki olemegi, mis te arvate?

Märkmed: