Irredentat („vabastamist“) on nõudnud mitmed riigid ka pärast II maailmasõda. Poola sai N. Liidu poolt kaaperdatud alade eest hüvituseks suuri osi Saksamaa idaosast (see oli siis, kui Breslau muutus Wroclawiks ja Auschwitz Oswiecimiks). Kuid Soome püüdlust ühendada endaga Karjala kannas, mis oli asustatud soomlastega veel tsaariaja lõpul (kui mu isa seal töötas), lääneliitlased ei tunnustanud, Karjala jäi venelastele. Ja tänapäeval — kus on Eesti irredentistid, kes nõuaksid tagasi meie Petserimaa ja selle venestamisele määratud setud?
See küsimus on eriti akuutne seetõttu, et Venemaa ise Vladimir Putini juhtimisel näib olevat asunud tänapäeva irredentistide esirinda, töötades sihikindlalt kunagise Tsaari-Venemaa territooriumi taastamise nimel. Sellest kõneleb Putini nn lähivälismaa doktriin, st keeldumine oma läänepiiride kinnitamisest, ning Kesk-Aasia suveräänsete riikide kohtlemine Moskva vasallidena. Eriti selgesti kõneleb sellest aga nn Shanghai Koostöö Organisatsioon (SKO), milles Venemaa on liitunud Aasia suurima irredentisti, kommunistliku Hiinaga. Hiina peab teatavasti Taiwani (õigustamatult) oma osaks ja nõuab selle „tagastamist“ Pekingi valitsusele.
SKO on hirmuäratav grupeering, nagu seda Washington Times’is kirjeldab Hudsoni Instituudi eriteadlane Christopher Brown:
„Shanghai Koostöö Organisatsioon on võibolla kõige hädaohtlikum organisatsioon, millest enamik ameeriklasi ei ole kunagi kuulnud. Selle peakorter asub Pekingis ja sellesse kuuluvad Hiina, Venemaa, Kasahstan, Usbekistan, Kirgiisia ja Tadzhikistan (st. kõik „-stanid“ peale Turkmeenia)....(Tänu SKO-le) on Vene valitsusringkondade Hiina-sõbralikel elementidel õnnestunud nihutada Venemaad lähemale Hiina Ameerika-vastasele poliitikale.“ (WT, 14. aug.).
Kuid vastutöötamine Ühendriikidele ei ole ei Putinile ega Hiina presidendile Hu Jintaole kõige tungivam mure — nende anti-amerikanism on pude kitt, mis hoiab nende klaasmajakest ainult ajutiselt koos. Putinil on peapõhjuseks hirm, et Kesk-Aasia islamimaades võiks jätkuda sama protsess, mis tõi võimule demokraatlikud jõud Gruusias „rooside revolutsiooniga“ a. 2003, Ukrainas „oranzhi revolutsiooniga“ a. 2004 ning tänavu ka Kirgiisias „tulpide revolutsiooniga“. President Hu’d kollitab aga kartus, et Taiwani võidaks tunnustada omaette riigina ning et uiguurid läänepoolses Xinjiangi provintsis ja tiibetlased oma põlisel kodumaal võivad raputada endilt Pekingi ülemvõimu, mida nad õigustatult käsitavad okupatsioonivõimuna.
Niisiis on Hiina-Vene sõprusel vaid üks vankumatu eesmärk: irredenta ehk võitlus territoriaalseteks vallutusteks. Kuna tegu on põhiliselt röövpoliitikaga, siis on vastastikune toetus SKO raames mõlemale hindamatuks (ja tõenäoselt ainsaks) julgustuseks.
Miski ei illustreeri seda paremini kui äsjased ühised suurmanöövrid Kollasel merel.
Ametlikult väitis SKO juuli algul manöövreid välja kuulutades, et need on mõeldud harjutusena „võitluseks terrorismi, äärmusluse ja separatismi“ vastu. Nüüd aga küsivad vaatlejad, milleks oli seal vaja välja tuua amfiib-transportööre, allveelaevu, langevarjureid, kaugpommitajaid ja tiibrakette kandvaid võitluslennukeid — väeosi, mis Kollase mere manöövritel domineerisid. Nimetatud relvaliigid on tüüpiliselt dessandimaterjal, mille osa „võitluses terrorismi vastu“ tundub mõnevõrra müstilline ... pigem nagu kahur varblase laskmiseks.
Kuid sissetungiks mõnda teise riiki ja seal võimu haaramiseks on nende kombinatsioon otse ideaalne.
Shanghai grupeeringul on üks põhiline nõrkus: selle anti-amerikanism on rajatud valele. Gruusia, Ukraina ja Kirgiisia revolutsioonid ei olnud mitte USA manipuleeringute tulemus, nagu SKO väidab, vaid nende rahvaste endi sisemiste jõudude väljamurre iganenud nõukogudeaegsest kestast.
Nii Venemaal kui Hiinal on tegelikult Ameerikat vaja liitlasena võitluses globaalse terrorismi vastu. Kui Moskva ja Peking seda võitlust tõsiselt mõtlevad, tuleb neil varem või hiljem anti amerikanismist kui tarbetust suitsukattest loobuda.