Venemaa presidendi Vladimir Putini 10. veebruaril Müncheni julgeolekukohtumisel peetud kõne jahmatas Lääne üldsust oma ülbuse ja põhjendamatusega.

Vene riigipeal polnud praktiliselt midagi ülesehitavat ega positiivset öelda. Punetav ja ilmselt ärritunud Putin ründas väsimatult USA-d väites, et see kasutavat piiramatut jõudu ning olevat kõigist rahvusvahelistest piiridest üle astunud.

Süüdistusi kui kahurist

Putin pipardas oma etteastet paljude etteheidetega, väites mh, et maailmas peremehetsedes olevat Ühendriigid loobunud demokraatiast, mistõttu ei saa nüüd keegi enam end ohutult tunda. Selle jabura kriitikaga unustas Putin nähtavasti demokraatia tegeliku seisukorra Venemaal, kus on suukorvistatud meedia, kehtestatud sisuliselt NLKP-d meenutav üheparteisüsteem, võetud majandus riigi kontrolli alla, ja teisitimõtlejaid ei tapeta mitte ainult oma riigis, vaid kui vaja, siis isegi Londoni restoranides. Putin kritiseeris USA-d veel ühepooluselise maailma pealesurumise eest.

Järgnev osa Putini kõnes oli eriti küüniline. Ta väitis, et tänu USA tegevusele on tekkinud olukord, kus järjest rohkem riike tahaksid omada tuumarelva. Nii võiks siis järeldada, et USA on süüdi Iraani ja Põhja-Korea ohjeldamatutes tuumaambitsioonides. Igaüks, kes rahvusvaheliste arengutega vähegi kursis on, teab, et ilma Moskva abita poleks kumbki riik sedavõrd kaugele jõudnud. Venemaa toetuseta kaotaksid Iraani mullad peatselt oma turvalisuse ja riik variseks üsna kiiresti kokku, olgu nende president Mahmoud Ahmadinejad nii karismaatiline ja võimukas juht kui tahes.

Kuid Putini kõnest õhkus ka võimuiha ja soovi taastada Nõukogude impeeriumi kunagine hiilgus. Muidugi, Putin on ju nimetanud N. Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. See puudutab otseselt ka endise punaimpeeriumi koosseisu kuulunud Eestit.

ÜRO, mitte NATO

Putin rõhutas, et sõjaliselt ei tohiks ükski riik kriisikoldesse sekkuda ilma ÜRO Julgeolekunõukogu loata. Aga ÜRO Julgeolekunõukogus on Venemaal vetoõigus; teame, mida see tähendab ja kaasa toob.

Postimehe ajakirjanik Vahur Koorits tõmbas siit 12. veebr. lehes huvitava paralleeli Keskerakonna valimisplatvormi ühe punktiga. Selle kohaselt osaleb Eesti rahvusvahelistes sõjalistes missioonides ÜRO mandaadi alusel, v.a. need, mis tulenevad otseselt Eesti lepingulistest kohustustest Euroopa Liidus ja NATOs. Kokkusattumus? Pigem vast siiski Putini võimupartei (kellega Keskerakonda seovad soojad sõprussidemed) kuulekas kaja Eestis.

Putin väljendas teravat vastuseisu NATO edasisele ittalaienemisele, nimetades seda Venemaa suhtes provotseerivaks. Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kes samuti konverentsil kõneles, kutsus just üles kaaluma võimalust uute riikide lääne kogukonda lõimumisel eelistada NATO-t, mitte niivõrd Euroopa Liitu (vt uudis teisal).

Putinile ei meeldi sugugi ka Ühendriikide kavandatavad sõjaväebaasid Rumeenias ja Bulgaarias. Ta hoiatas, et USA raketikilbi osade paigutamine Euroopasse toob kaasa uue võidurelvastumise. Vene riigipea leidis veel, et Lääneriigid üritavad tekitada Euroopasse uusi eraldusjooni (seegi vene retoorika on aastate tagant tuttav).

Reageeringuid Putini kõnele

Vene kaitseminister Sergei Ivanov püüdis hiljem Kremli peremehe teravat tooni pehmendada, öeldes, et Washingtoni ja Moskva vahel valitsevad sedavõrd küpsed suhted, et nad võivad vastastikku vabalt öelda, mida mõtlevad. Nähtavasti siis isegi autoriteetsel rahvusvahelisel foorumil — sadade tipp-poliitikute ja ajakirjanike kuuldes.

Paljude vaatlejate hinnangul oli see Vladimir Putini kõige läänevaenulikum kõne, mis viitab Venemaa kasvavale agressiivsusele. Eksperdid küsivad, miks ta sellise rünnaku just nüüd ette võttis? Nad teavad, et endise luureohvitserina kaalub Putin hoolikalt kõiki oma samme ning koostab kaugeleulatuvaid ja kavalaid strateegilisi plaane.

Pärast Putini lahkumist konverentsilt arutati ka seal tema kõne motivatsiooni ja tagamaid. Oma peenetundelises reageeringus mainis USA kaitseminister Robert Gates, et Putini kõne mõjus talle nostalgiliselt ja tõi tagasi keerulise külma sõja aegseid mälestusi. „Peaaegu,“ lisas Gates pärast hetkelist mõttepausi.

Gates väljendas kahtlust, kas Venemaa poliitilised sammud pole mitte vastuolus rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsusega. „Meid hämmastab Vene poliitika, mis paistab töötavat rahvusvahelise stabiilsuse vastu, nii tema relvatarned kui ka katsed kasutada energiaressurssi poliitilise väljapressimise vahendina,” nentis Gates.

USA presidendi pressiesindaja rahvusvahelise julgeoleku alal Gordon Johndroe nimetas Putini süüdistusi üllatavaiks ja valeks.
Lääne pressis ilmus hulgaliselt artikleid, milles tauniti Putini Münchenis peetud kõnet.

•••
On irooniline, et vaid päev varem ütles Saksa rahandusminister Peer Steinbrück, et ta ei näe põhjust, miks Venemaa ei võiks olla suurriikide mõjuvõimsa majandusklubi G7 täisõiguslik liige.
Võibolla minister Steinbrück ja tema mõttekaaslased muudavad
nüüd oma seisukohti.

Märkmed: