Putin teatas surmanuhtluse taaskehtestamisest, keskvõimu tsentraliseerimisest, valimissüsteemi muutmisest ja ennetavatest löökidest terroristide pihta väljaspool emakese Venemaa piiregi. „Terroristid tuleb kõrvaldada nende asupaigas ja vajaduse korral ka välisriikides,” kuulutas Putin.
Vene päevaleht Izvestija ristis Putini aktsiooni „septembrirevolutsiooniks“, viidates sellega 1917. a. bolshevistlikule riigipöördele. Vahe on ainult selles, et bolshevikud kukutasid tsaari ja jagasid võimu laiali nõukogudele, nüüd on koondub võim üha kindlamalt „keisri“ kätesse.
Mitmete analüütikute arvates oli Putin poliitilise süsteemi muutmist plaaninud juba ammu ja kasutas nüüd lihtsalt soodsat juhust — kogu maailma vapustanud Beslani kooli pantvangidraamat — oma ambitsioonide elluviimiseks.
Tsaar Vladimir
„Mõte, et endine KGB-lane võib ainuisikuliselt juhtida tohutusuurt paljurahvuselist riiki, võib olla kõigist illusioonidest kõige ohtlikumaks,” kirjutas Christian Science Monitor teisipäeval.
Putini ammendamatu iha võimu koondamise järele viib mõtted tagasi Vene ajaloo kõige süngematesse aegadesse ja pimedamatesse koridoridesse. Samas pole ju eriti tõenäoline, et kõnealused muudatused aitaksid Kremlil vältida edasisi terroristlikke rünnakuid, pigem vastupidi. Nende tulemusena seiskub aga paratamatult demokraatia areng Venemaal.
Muutub valimissüsteem
Täiesti arusaamatuks jääb, miks venelastel ei lubata enam kuberneregi valida. Kuidas see võiks olla seotud terrorismivastase võitlusega? Need, siiani valitavad ametiisikud nimetab edaspidi ametisse president Putin oma suva järgi. Kohalikele parlamentidele jääb vaid õigus presidendi väljavalitud ametisse kinnitada. Osavate manipulatsioonide tulemusena on enamus praegustest kuberneridest nagunii Putinile lojaalsed. Beslani draama avas presidendile nüüd siis ukse tema jaoks ebamugavatest poliitikutest vabanemiseks. Pole ime, et ajaleht Boston Globe tituleeris 15. sept. juhtartikli pealkirjas Putini „tsaar Vladimiriks“.
Putini vastaste hinnangul kinnistab valimisseaduse muutmine Kremli kontrolli riigiduuma üle ning takistab uute poliitiliste jõudude teket.
Eriteenistustele rohkem võimu
Endise KGB-lasena näeb Putin vajadust ja ühtlasi ka võimalust anda eriteenistustele rohkem volitusi.
Poliitikaekspert Paul Goble kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes, et terrorismi juured saavad toitu peamiselt kahest allikast — autoritaarsusest ja riiklikust vägivallast. Seetõttu on ka enamus väliseksperte veendunud, et Putini uus strateegia võib kasu asemel tuua kahju ja et kõik need kehtestatavad abinõud ei suuda säästa Venemaad järgmistest terrorirünnakutest. Ka tshetsheenide survamine võib sünnitada aina uusi vägivallaakte.
Omaette teema on, kuivõrd jõhkraid tegusid on Vene sõjaväelased Tshetsheenias toime pannud. Nendest pole palju lugeda ega kuulda. Aeg-ajalt vilksatavad selleteemalised sünged teated ja kaovad siis ülikiiresti.
Süüdistab põhjakaukaaslasi
Putin tunnistas, et võitluses terroriga ei ole siiani saavutatud erilist edu. Ta väitis, et terrorismi juured peituvad Põhja-Kaukaasias, mis on ühtaegu nii terrori ohver kui ka selle taastootmise platsdarm.
Põhjakaukaaslaste armetu sotsiaalne olukord (madal elatustase, tööpuudus, nigel haridussüsteem jne.) valab omakorda õli tulle.
President hoiatas veel, et karmilt karistatakse kõiki, kes terroristidele abi osutavad, viidates ilmselt grusiinidele. Ta süüdistas juba 2002.a. Gruusiat tshetsheenide baaside enda pinnale lubamises. Ja Vene väed on ju praegugi Gruusias.
•••
Putini reformide kava on juba pälvinud ohtralt kriitikat. Oma muret on väljendanud mitmed tipp poliitikud ja riigipead, aga ka seni veel suukorvistamata üksikud vene väljaanded. Venemaa vajaks võimu tsentraliseerimise asemel praegu hädasti poliitilist pluralismi — seda nii riigisisese demokraatia arengu kui ka rahvusvahelise usaldusväärsuse tõstmise huvides. Kritiseerijatele on juba näppude pihta löödud ja demokraatia ahistamise protsess jätkub Venemaal täie hooga. Kremli kõikvõimas peremees ei näi hoolivat inimõigustest ega muudest demokraatia ilmingutest, isegi mitte Venemaa põhiseadusest, millega mitmed planeeritavad muudatused on ilmses vastuolus.