Andres Herkel
Skeptikud arvasid, et president Obama visiit Moskvasse meenutab Kennedy ja Hruštšovi kunagist kohtumist, kus väidetavalt tehti kindlaks, et Ühendriikide president on poisike. Sellele järgnes Kuuba kriis. Seekord lubati uut kriisi Georgias.
Loomulikult, Vene-Georgia liinil võib veel halbu asju juhtuda, Venemaa uut sekkumist ei saa välistada. Kuid kokkuvõttes ei tähendaks see Venemaa geopoliitika suurt võitu, vaid toob putinismi agoonia lähemale.
Miks ma nii arvan? Obama visiidi suurim kaotaja oli peaminister Putin, kelle aktsiad lihtsalt langesid. Visiidi eel Ameerika presidendi poolt tehtud osutus, et Putin on ühe jalaga minevikus, oli täpne ja hästi ajastatud. Pigem on väike võimalus enam särama lüüa president Medvedevi tähel. Putinismi teravat kriisi seevastu avaldavad mitmed märgid.
Esiteks muidugi majanduskriis, mis inimesed Venemaal pahaseks teeb. Tegemist on küll üleilmse nähtusega, kuid demokraatia ja autokraatia käituvad sellises olukorras erinevalt. Demokraatia elab võimuvahetuse kergelt üle, kuid diktaatoritel on kaks võimalust – kas langeda või kruvid veel tugevamini kinni keerata.
Teiseks Venemaa juhtkond näeb, mis toimub praegu Ida-Turkestanis ja teab samas, et Venemaal endal on mitu potentsiaalset Ida-Turkestani. Põhja-Kaukaasias olukord pingestub, arvatakse, et umbes 300 inimest on selle aasta jooksul erinevates kokkupõrgetes elu kaotanud. Hiljuti läks Dagestanist Altai kraisse sõjaväkke 44 kutsealust, kes seal hakatuseks venelaste poolt julmalt läbi peksti. Ühesõnaga: Putini süsteem on tootnud ja toodab sellist rahvuslikku- ja rassiviha, mida võimud Venemaal varsti ei suuda enam kontrollida.
Kolmandaks on fiaskoga lõppemas Venemaa katse maailmale peale suruda oma ajaloonägemus. OSCE Parlamentaarse Assamblee poolt eelmisel nädalal vastu võetud resolutsioon võrdsustab stalinismi ja natsismi kuriteod ning meenutab Molotov-Ribbendropi pakti. Selles võib näha Lääne vastust Kremli nn. tõekomisjonile. Aga erinevalt Euroopa Parlamendist, erinevalt isegi Euroopa Nõukogust, kus samuti on kommunismi kuriteod hukka mõistetud, on Venemaa pidanud OSCE-d „taltsaks“ organisatsiooniks.
Neljas märk on vaat et kõige huvitavam. Sellal kui Venemaal arutati, kas Putin alustab teist Georgia sõda siis, kui Obama on veel Moskvas, või pisut hiljem, võttis Armeenia president Sargsjan Jerevanis vastu Georgia presidendi Saakašvili. Tegemist polnud üksnes huvitavalt ajastatud, vaid ka ootamatult sooja visiidiga, mille puhul Georgia president sai Armeenia kõrgeima autasu. Aga Armeenia – see on Kremli viimane liitlane, seal ei tehta midagi, mida Venemaa heaks ei kiida. Kellega siis kooskõlastati see auavaldus, mis oli kui ninanips, et mitte öelda kuklavops Putini sõjaparteile?
Ajalugu hakkab nägema Putinit ebaõnnestunud riigijuhina. Tal oli suur võimalus kasutada nafta- ja gaasiressurssi selleks, et teha Venemaa rikkaks, panna alus demokraatiale ja moderniseerimisele. Selle asemel läks ta tülli lähemate ja kaugemate naabritega ning pillas raha kättemaksukire rahuldamiseks.
www.herkel.net