Aga mis on sambla ja sambliku vahe? Samblikud (inglise lichen) on vetikate ja seente kooseluvorm. Neil pole lehti, juuri ega varsi, seetõttu on nad pinnase suhtes vähenõudlikud taimed ja kasvavad väga erinevates tingimustes, nt lumepiiril kõrgmägedes, tundrates, kõrbetes ja troopilistes vihmametsades. Samblike ebatavaline vastupidavus karmides oludes on tingitud kahe elusorganismi, seeneniidistiku ja selle vahele põimunud vetikarakkude sümbioosist. Seeneniidid imavad endasse õhuniiskust ja võtavad ümbritsevast keskkonnast vett, mineraalsooli ja süsihappegaasi vetikatele. Vetikad aga sisaldavad nn päikesepatareisid ehk kloroplaste, mis toodavad omakorda seenele toitained kasutades valgusenergiat. Imelised abikaasad.
Kindlasti olete kohanud samblikest kirjusid värvilaike puutüvedel, kändudel ja kividel-kaljudel. Need hallikad, rohekad, pruunid või isegi kollased laigud on KOORIKsamblikud; väikeseid põõsakesi meenutav islandi samblik ja okstelt rippuv puuhabe PÕÕSASsamblikud; ning LEHTsamblikud, nagu näiteks seinakorp, koosnevad mitut viisi kurdunud ja kõverdunud hõlmadest.
Oma eritiste abil suudavad sambliku seeneniidid lahustada kivimeid. Kõdunevatest samblikest moodustub kaljudele esimene huumusekiht, seetõttu kutsutakse neid mullatekke pioneerideks. Samblikud on küll vastupidavad keskkonnatingimustele — kuumale, külmale ja veepuudusele —, kuid õhupuhtuse suhtes on nad erakordselt tundlikud. Samblikud ei talu linnades levivaid gaase, nõge ega tahma ning nende kadumise järgi saab seetõttu otsustada õhu puhtuse üle. Huvitav on siinjuures asjaolu, et keemias hapete ja aluste tõestamisel kasutatav indikaatoraine lakmus on valmistatud ei muust kui tundlikest samblikest.