Olles sattunud väheteadliku Põhja-Ameerika elanikuna Euroopa Liidu (EL) debati kümblusesse hiljutisel Eesti külaskäigul, tõi see ainulaadne ja komplitseeritud poliitiline üritus esile mõnigaid tähelepanekuid. Allikateks on olnud kohalik meedia, Tallinna Rahvusraamatukogu ELi osakond ja ELi Infokeskus Tallinnas. Ääretult laialiulatusliku teema tõttu lähtuvad mu tähelepanekud tavakodaniku seisukohast; sellest, mis „mis torkas silma“, et olla lihtsalt teadlik põhifaktidest ja aru saada praegusest poleemikast ekspertide, teadlaste ja poliitikute vahel. Selle alusel saan kujundada oma teadliku arvamuse.

1. ELi peamised eesmärgid:

a) Edendada majanduslikku ja sotsiaalset progressi ning kõrget tööhõivet (kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumise ühisturg).
b) Kinnistada ELi identiteeti rahvusvahelisel areenil (ühine välis- ja kaitsepoliitika; liitu mittekuuluvate riikide toetamine; ühine tegevus rahvusvahelistes kriisides).
c) Tutvustada Euroopa kodakondsust. (Täiendab riiklikku kodakondsust ning annab Euroopa kodanikele mitmeid tsiviil- ja poliitilisi õigusi).
d) Kujundada välja vaba, turvaline ja õiglane piirkond, kus koos inimeste vaba liikumisega võideldakse ühiselt ka organiseeritud kuritegevuse, rahapesu, narkootikumidega kauplemise jt. ebaseaduslike tegevuste vastu. (ELi Infokeskus, „Küsimusi/vastuseid“).

2) Organisatsioon

Peaotsusetegijad on: a) Euroopa Parlament (avaldab arvamust õigusaktide kohta; muudab ja lükkab tagasi õigusaktide eelnõud; teostab poliitilist kontrolli).
b) Euroopa Komisjon (esitab ettepanekuid; rakendab meetmeid; kontrollib täitmist).
c) Ministrite Nõukogu (teeb otsuseid).
Nende tegevust täiendavad: Euroopa ülemkogu (määratleb poliitika suunised; majandus- ja sotsiaalkomitee (annab nõu õigusaktide eelnõude kohta); kontrollikoda (vastutab finantskontrolli eest); regioonide komitee (nõuandva funtsiooniga); kohus (tõlgendab õigust; lahendab vaidlusi).

3) Seadusandlus ja administratsioon

a) Konstitutsioon. See põhiseaduslik leping pole veel jõustunud. Enne läheb see veel arutamisele valitsusvahelisele konverentsile ning seejärel ratifitseerimisele liikmesriikides ja Euroopa Parlamendis.
b) Ühinemisleping (regulatsioonid ja eeskirjad).
c) Õigustik, eelnevate õiguslik tõlgendamine, 80.000 lk.
d) Lisaks ühinemislepingule koostavad Eesti ametkondade esindajad ka seletuskirja, mis peaks hõlbustama lepingu mõistmist ja edasist täitmist.

4) Euroopa Parlament (EP)

Üllatav on fakt, et EP liikmed jagunevad fraktsionaalse poliitilise kuuluvuse, mitte riikide alusel. EP liikmed peavad täitma oma ülesandeid sõltumatult riigist, kust nad on valitud, esindades eelkõige enda poolt hääletanuid ja oma poliitilist rühmitust. Enamikus ELi riikides võivad EP liikmed olla samal ajal ka oma riigi parlamendis. Ent EP liige ei või kuuluda oma riigi valitsusse ega olla teistes ELi institutsioonides juhtival kohal.

Seega, EP ei esinda riike, vaid rahvusvahelisi erakondasid.

Parlamendikohtade jaotus liikmesriikide vahel on praegu järgmine (2001): Saksamaa 99, Prantsusmaa 87, Itaalia 87, Ühendkuningriik 87, Hispaania 64, Madalmaad 31, Belgia 25, Kreeka 25, Portugal 25, Rootsi 22, Austria 21, Soome 16, Taani 16, Lirimaa 15, Luksemburg 6. Kokku 626.

Kohtade jaotus erakondade järgi:

Euroopa Rahvapartei 233; Euroopa Sotsialistide Partei 180; Euroopa Liberaalne, Demokraatlik ja Reformistlik Partei 50; Rohelised/Euroopa Vaba Allians 48; Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed/Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed 42; Liit Euroopa Rahvusriikide Eest 30; Tehniline Fraktsioon 18; Demokraatia ja Paljususe Euroopa 16; Mitteühinenud saadikud 8.

Eestil saab olema 6 kohta. Eriti oluliseks muutuvad siis Eesti erakondade head suhted sõsarparteidega ELi liikmesriikides, sest eelkõige Euroopa parteide liikmetel on oma fraktsioonide kaudu võimalus mõjutada otsuste tegemist parlamendis.

See võib esile tuua teoreetilise kurioosumi, et ühe riigi valitud valitsus (oma fraktsioonilise värvinguga) peab alluma oma vastasfraktsiooni võimule EP kaudu! On kindlasti huvitav jälgida EP tegevust tulevikus, ja sellega seoses olevaid delikaatseid poliitilisi olukordi.

5) Euroopa Liidu toetus Eestile (jaan. 2003).

Üks ELi keskseid eesmärke on jõukuse ühtlasem jaotamine liikmesriikides. Seetõttu on viimased kümmekond aastat kolmandik ELi eelarvest kulunud regionaalpoliitikale, mille sihiks on vaesemate piirkondade toetamine.

Aastatel 2000-2006 on Eesti saanud (ja saab) tõhusat liitumiseelset abi, kolme programmi näol: Phare (375 mln. EEKi aastas). Eesmärgiks on demokraatlike institutsioonide ja riigiasutuste tugevdamine, et tõhusalt rakendada ELi õigusaktidega ühtlustatud seadusi ja aidata investeeringutega; et kohandada kandidaatriikide ettevõtteid ja tähtsamaid infrastruktuuri osi ELi normide ja standarditega. Teine programm on ISPA: (325-570 mln. EEKi aastas) toetada investeeringuid keskkonnakaitse ja transpordi alal. Kolmandaks, SAPARD (190 milj. Ekr. aastas): aidata kandidaatriikidel võtta üle ELi õigusaktid põllumajanduse kohta ning lahendada põllumajanduse ja maaelu arenguga seotud probleeme.

EL on toetanud mitmeid projekte Eestis (Tallinna lennujaama perrooni rekonstruktsioon; Kuressaare lahe puhastamine ning paadisadama ehitus jt.).

6) Elu- ja töötingimused ELis.

ELis kehtib ideeprintsiip, mille järgi on inimene kvalifitseeritud töötama oma tööalal ükskõik millises liikmesriigis, kui ta on kvalifitseeritud töötama selles elukutses oma kodumaal. Kui inimene kavatseb ühes riigis töötada, tagatakse talle elamisluba 6 kuust kuni aastani (mida saab pikendada). ELi määruste järgi võib see uute liikmesriikide osas võtta kuni 7 a., enne kui uus ELi kodanik võib mujal tööd otsida.

Seega, ELi liikmeksolek ei tähenda koheseid töövõimalusi teistes maades.

7) Euroliidust lahkumine

ELi põhiseaduses pole seda veel täpsustatud. Eesti Päevaleht ütleb 14.07.03: „Väljaastumist määratlev ELi põhiseaduslik lepe võib kaua viibida. Eesti tegutsemisviis lahkumise korral on täiesti paika panemata.“

Voldikus „Küsimusi ja vastuseid EL kohta“ tõdetakse: „Põhimõtteliselt on liidust väljaastumine võimalik samaselt liitumisega. Lihtsalt lepitakse kokku väljaastumise tingimused ja kõik liikmesriigid peavad lahkumisega nõustuma.“ Kõige kindlama vastuse andis Saksa saadik Christian Pauls 26.07.03 CPAC-TV programmis. Ta andis mõista, et väljaastumine on mõeldamatu — EL on tõsine organisatsioon, mitte klubi.

Seega, momendil on täpsed välja-astumise tingimused teadmata.

8) Arvamused

ELi „jah“ ja „ei“ kohta oli meedias palju poleemikat. Informatsiooni on saadaval ülikülluses. Küsitav, kas üks tavakodanik on huvitatud selle tohutu materjali läbivaatamisest ja -mõtlemisest. Südame arvamusel paistab rohkem tuge olevat kui mõistlikel kaalutlustel. („Saame siis Euroopasse“; „Aitab kaitsta meid Vene eest“; „Küll see nii peab olema“). Skeptikutel on muidugi laialdaselt vastupunkte. Kriitikat on olnud ELi ühekülgse propageerimise poolt, näit. Juhan Kivirähk (Eesti Päevaleht (EPL) 10.07.03): „Avalikkusel on raske usaldada presidendi, peaministri ja juhtpoliitikute üleskutseid, kui need ELiga liitumises ainult positiivseid külgi tähtsustavad. Ei saa tõsiselt võtta liidreid, kes näivad olevat kaotanud kriitikameele.“ Heiki Suurkask (EPL 14.07.03): „Mõni kujutab Euroopa Liitu ette täieliku põrguna, mõni täieliku õnnemaana.“ Pärnu Postimees 05.07.03: „Paremat valikut ei ole“. Postimees 04.07.03: „Enam ausust ja selget pilti: Hämamine ja pooltõed toovad kaasa euroskepsise tõusu.“

Võibolla kõige ratsionaalsema võrdluse esitas Mart Talts loengus „Euroopa Liidu teemalise debati areng ja probleemid eesti ajakirjanduses“. (Euroopa Kolledzh, Tartu, 2002):

Poolt:
1) tagatakse Eesti edasine majanduskasv (tänu eelkõige uute turgude avanemisele ja välisinvesteeringute kogumahu suurenemisele);
2) tugevneb kaudselt sõjaline ja välispoliitiline julgeolek;
3) ELi sotsiaal- ja regionaalpoliitiline praktika laieneb Eestile;
4) üldine liikumisvabadus ja võimalus leida tööd teistes ELi maades;
5) paranevad nii mittekodanike olukord kui eestlaste ja venelaste vahelised suhted;
6) paraneb Eesti välispoliitiline positsioon, Eesti-Vene suhted jõuavad kvalitatiivselt uuele tasandile;
7) lõpule jõuab Eesti „taasühinemine“ ajaloolise Euroopa kultuuriruumiga.

Vastu:
1) väheneb Eesti riiklik suveräänsus ja õigus ise otsustada;
2) kasvab bürokraatia võim ning paratamatult aeglustub otsusetegemise mehhanism;
3) kaasnevad negatiivsed majanduslikud efektid nagu hinnataseme ja maksukoormuse kasv; tööpuuduse süvenemine ning Eesti majanduse võimalusi ületava sotsiaalpoliitika pealesunnitud kasutuselevõtt;
4) oluliselt võib kahjustuda Eesti kultuuriline identiteet;
5) kaasnevad ebasoodsad demograafilised arengud (immigratsioon teistest, eelkõige uutest ELi liikmesriikidest, aga ka „ajude väljavool“);
6) oht Eesti põllumajandusele.

Selles dilemmas esitas ehk kõige otsekohesema arusaama Linnar Priimägi (Postimees 17.07.03): „Mina arvan, et kiirustada on vale. Euroopa vajab meid edaspidigi, nagu iga teist tema ajalugu loovat rahvast. Meie rolli Euroopas ei saa meilt ära võtta mitte keegi muu kui meie ise.

Küllap me sinna ELi kunagi läheme. Aga esiteks mitte nagu kabuhirmus lambakari leekivasse lauta, vaid arukalt ja väärikalt. „Roomas jooksevad ainult orjad“, ütlesid ladinlased. Meie ei ole enam orjad. Meie siseneme ainult niisugusesse hoonesse, mille püsimises võime kindlad olla.“

9) Informatsioon

Neile, kes on huvitatud ELi kõikehaarava dimensiooni ja selle ulatuse lähemast uurimisest, võib soovitada: a) Seletussõnastik. ELi instititsioonid, poliitikad ja laienemine“ 116 lhk. ISBN 9985-78-804-4, Luxemburg, Euroopa Ühenduse Ametlik Väljaannete Talitus. b) Dr. Klaus-Dieter Borchardt — Euroopa Ühenduse Õiguse ABC-ISBN 9985-78-054x, European Commission, 88 lhk.

Kokkuvõte

Tuginedes nendele tähelepanekutele võib öelda, et EL on ilmselt heas sõiduvees, olles ajalooliselt ja kultuuriliselt välja kujunenud, homogeensete Euroopa rahvusriikide suursaavutus. Euroopa Parlament, mis põhineb erakondade, mitte aga valitsuste esindustel, on olnud poliitiliseks vahemeheks, ehkki tema pikaajaline väärtus on küsitav.

Nüüd on võetud suund ELi laienemisele. Ühinemistung on suur, hoolimata sellest, et ELi põhiseadus ei ole veel lõplik ja väljaastumise tingimused pole kindlalt määratletud. Laienemisega kaasnev bürokraatia kandidaatriike ilmselt ei kohuta ega pane neid muretsema suveräänsuse vähenemise üle; ohtu majanduselu arengule tugevate sotsiaalpoliitiliste eeliste tõttu ei nimetata.

Ka ajafaktor ei ole ilmselt probleemiks, ehkki see võib väga aeganõudev protsess olla. ELi uute sihtide rakendamine nõuab poliitilist tolerantsust, kodanike koostööd ja oskuslikku administratsiooni. See on võimaliku 25 liikmesriigi puhul väga ulatuslik ja ambitsioonikas ettevõtmine.

Quo vadis, Euroopa Liit?

Eesti kohta võib küsida: kas viimase 10 a. jooksul edu saavutanud majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu suunda võiks mõjutada hoopis uus, ELi juhitud suund? Kas sihid on samad või vajavad muutmist?
Vastus on praegu teadmata; küsimus on lahtine. Tuleb loota õigele lahendusele.

Viktor Virak
Toronto, 31. juuli 2003

Märkmed: