Väikese Kurenurme kooli vilistlased paigaldasid oma kooli mälestuseks kivi, mis meenutas kooli toimimise aastaid 1931–2001. Kahjuks tuli kool 2001. a sulgeda õpilaste vähesuse tõttu ja õpilased läksid üle kas Osulasse või Sõmerpallu. Koolihoone müüdi aga maha isikule, kelle paljud ärid läksid pankrotti. Tegemist on sama inimesega, kes ostis ka Sõmerpalu mõisa ja alustas siin astelpajukasvatusega.
Pärast seda, kui koolimaja oli müüdud, hakkas hoone kiiresti lagunema, aknad löödi sisse, nii et vihm rikkus ära põrandad. Michael ja Suzanne Wegescanyi, kes mõni aasta tagasi kolisid Austraaliast Kurenurmele, ostsid endale Vali talu, mis asub just kooli juures. Nad vaatasid hirmu ja kahetsustundega maja lagunemist.
Suzanne tuli heale mõttele koolimaja ära osta, et alustada seal käsitööringiga ja teha sellest kultuurielukeskus. Kohalikud käsitöölised oleksid võinud hakata õpetama oma oskusi nii eestlastele kui ka huvilistele teistest Euroopa riikidest. Ta kujutas ette, et kohalikud inimesed hoiavad ühte ja aitavad ka koolimaja korda teha. Suzanne nägi selles vanas hoones isegi konverentsikeskuse väljaehitamise võimalust. Hoolivate ja aktiivsete vilistlaste jõul võiks ju mägesid liigutada.
Paar aastat tagasi küsiti selle laguneva hoone eest 230 000 krooni. Suzanne palus mul võtta kontakti hoone omanikuga ja uurida, kas hinda oleks võimalik alla lasta. Mul õnnestus kohtuda pangategelasega, kes oli laenanud raha, mille tagatiseks oli Kurenurme koolimaja. Nüüd oli pank huvitatud oma vara tagasisaamisest, sest laenu saaja oli pankrotistumas. Nad külastasid kooli ja olid isegi huvitatud meie plaanidest, kuid ütlesid, et nende käed on kahjuks lühikesed – kõigepealt peame rääkima pankrotihalduri, Haldur Sirotiniga. Järgmisena võtsingi kontakti hr Sirotiniga. Ka tema oli väga arusaava suhtumisega, kuid teatas, et tal pole õigust hinda alla lasta. Ainuke, mida me saaksime teha, oleks osalemine oksjonil. Vastasel juhul tuleb meil oodata ära oksjoni tulemus. Tallinnas peetigi mitu oksjonit. Koolimaja hind langes neil kiiresti, kuna ostjaid ei leidunud.
Suzanne, kes enne oli olnud valmis omandama hoone 75 000 krooni eest, ei pidanud siis, kui hind juba selleni langes, tehingut enam mõistlikuks, sest maja oli vahepeal veelgi hullemasse seisu langenud, ka katusesse oli tekkinud uus suur auk. Suzanne jaoks sai uueks hinnapiiriks 60 000 krooni. Lõpuoksjonil langeski maja hind 60 000 kroonile. Teatasin sellest kiiresti Suzannele ja Michaelile, kes sõitsidki kohale. Õnnetuseks jäid nad siiski natuke hiljaks – maja oli just nende nina eest ära ostetud. Nagu mina olen aru saanud, osutus ostjaks sama inimene, kes oli koolihoone kord juba pankrotipesas kaotanud, aga tal õnnestus see teise firma nime all 60 000 krooni eest tagasi osta.
Mida see „uus vana“ omanik Kurenurme koolimajaga peale hakkab, ei tea keegi. Kui vilistlased küsisid temalt luba panna kooli maa-alale mälestuskivi, keeldus ta, öeldes vaid, et tal pole huvi mingisuguste mälestusmärkide paigutamise vastu oma maale.
Aktiivsed vilistlased ei lasknud end sellest häirida ja nad paigutasid kivi üle tee kohe koolimaja vastu. Mälestuskivi pühitseti sisse laupäeval 30. juulil. Umbes sada inimest oli tulnud kohale sellest toredast sündmusest osa saama, oli nii endisi õpilasi ja õpetajaid kui ka teisi koolitöötajaid. Firmalt Palkmööbel olid mugavad istepingid, perekond Serv aga tõi kohale ja paigaldas mälestuskivi. Kivi õnnistas õp Üllar Salumets, kes ka ise on olnud Kurenurme koolis õpetaja. Ka Väino Puura oli endise õpilasena lubanud tulla laulma, aga just sel päeval oli Tallinnas suur uputus, ta pidi oma kodumaja veest päästma ja nii ei jõudnudki ta looduse vingerpussi tõttu kohale.
Ürituse põhiorganiseerijad olid Aleksandra Kerge ja Asta Veri, kes panid selle toreda ettevõtmise pealkirjaks „Räägi oma lugu“. Aleksandra poeg Kuno lõpetas äsja Elleri-nimelise muusikakooli Tartus ja astus Tallinna muusikaakadeemiasse. Koos temaga õnnestus ka minul esineda sel mälestusväärsel päeval. Tuju tõstsid ka Kurenurme rahvatantsijad ja valla kandleansambel.
Sügav kummardus kõigile, kes oma armsa Kurenurme kooli pärast südant valutasid, mälestuskivile kena koha leidsid ning selle kauni õhtu korraldasid: Aleksandra Kergele, Asta Verile, Lia Kaskale ja Anti Ossisele.
