etusi. Autori kirjastus, 2010. 96 lk.[/B]
Sellise värsireaga algab autor oma tagakaanele paigutatud saatesõna (autori firmamärk) ja mul hakkab kohe piinlik pealkirja pärast, mis järgnevast luuletekstist eraldatuna mõjub kuidagi argiselt ja pealiskaudselt; umbes nii, et „teeks õige tule pliidi alla“, või „viiks õige prügiämbri õue“. Ometi on argisus ja pealiskaudsus viimased, milles Urve Tinnurit süüdistada võib. Autor künnab seekord sügavamalt kui üheski oma varasemas kogus. Ja kõik argise muudab ta kindla, kuid tundehella käega pühapäevaseks.
Kuulakem korraks autorit ennast, kui ta Virumaa Teataja reporterile oma uue kogu esitluse ajal pihib: „Selles on pöördumisi minu abikaasa poole, ka noorusarmastuse ja võib-olla salapärase mister X-i poolegi, kes iga naise elust korra läbi käib, nii tema kujutlustest kui tema südamest. See on armastusluule, ma ütleksin: selline mõnusalt vanamoeline, riimuv ja väga voolav.“ Kahe viimase iseloomustusega nõustun pikemata, esimest vaatlen teatud reservatsioonidega. Mõnus vanamoelisus on moodsa sõnakunsti abil nii saledaks ja paindlikuks lihvitud, et karikakrais pärg poeedi peas omandab orhideeliku sära ja vettinud tuhkatriinupastlad helgivad kuldkingadena:
„Räägiks õige armastusest /enne tõusvat kuud. / Kõigil vilekrookes suud, / üheksa paipoisi moega / sügisõhtu sohipoega / kärmelt riietavad lahti / nõtket pihlapuud.“ Eesti luulemaastikul ringi jalutades võib kohata nii mõndki tundeküllast lembelüürikut, kuid kui palju leidub luulekogusid, kus armastus pole peategelane, vaid ainuvalitseja? Esimese hooga ei meenugi kedagi peale Arved Viirlaiu oma „suveõhtuse naeratusega“, mis ilmus aastal 1949, seega neli aastat enne Tinnuri sündi. Kas tõesti kulus enam kui kuuskümmend aastat, enne kui keegi söandas end jäägitult pühendada ülimale tundele, mis inimlapse südamesse istutatud? Olen rõõmus, et selleks uljuriks osutus just Urve Tinnuri, kelle tundeskaala on ääretult lai, kelles peitub võrratu vormimeister ja kelle väljendusviis on nõtke ja nüansirohke.
Armastusel on palju nägusid, loendamatu arv erivarjundeid. See võib olla täiesti erootikavaba, ilma et ta maine seeläbi kannataks. Kes soovib eelnevale väitele tõestust, löögu lahti kõnesoleva teose tsükkel „Keelatud piiride taga“ ja lugegu sellest kaht luuletust: „Lapsukese sünd“ ja „Ema haual“. Kõrvutagu need siis sama tsükli avaluuletusega „Sa voolisid mu valgest puust“, kus erootika troonib ehedaimal kujul, kuid nii subtiilselt, et on esimesel pilgul vaevalt äratuntav. Tagajärjeks on veendumus, et armastusel pole ainsatki krobelist tahku; ja et autoril on võime iga tahku lugejale näidata just selle nurga alt, kus ta kõige eredamalt vastu peegeldub.
Oma vastumeelsust vabavärsi vastu ei toonita autor mässumeelselt, vaid tõestab oma loominguga veenvalt, et hea klassikaline värsikultuur pole mingi igand ega tarvitse mõjuda kammitsana kellelegi, kes end vormi kütkes mugavalt tunneb. Urve Tinnuri säravas luulemosaiigis ei leidu ainsatki silpi, mille tervikusse paigaldamisel võiks kriitilisemgi vaatleja leida vägivalla tundemärke. Iga häälik, iga rõhk, iga tundevarjund on leidnud oma koha just seal, kuhu ta kõige kindlamalt kuulub.
Lausudes, et tegu on eesti lembelüürika tippteosega, ei pretendeeri ma ilmeksimatusele. Mul ei ole ka vaekausile visata teaduslikku kraadi, mis mu väitele kaalu lisaks. Püüdes asjale leida lihtsamat lahendust, tahaksin lugejat paluda kaaskriitikuks, tsiteerides värsivihu avaluuletust kogupikkuses. Ma ei pea seda parimaks ega õnnestunuimaks, kuid see viib lugeja ukseni, millele tasub koputada. Kui avatakse, satud varakambrisse, kust ei raatsi lahkuda.
Seitse tähte
Ma sõklaist sõnu nõrutasin sõelas,
neid hiljem heldelt tuulde pildudes,
ja seitset tähte nagu Taeva Sõelas
peos paljundasin peeglikildudes.
Need seitse tähte - a r m a s t a! Kui jaksad,
see painav palve seo mu nimega.
Kui õhates mu õnne kinni maksad,
siis paki sõlmid siidist imega.
Hell eha poetab huulilt õhtujuttu,
koit taevast troonib roosa sulega.
Kitarril saadan oma tasast nuttu
ja kulme kuldan küünlatulega.
Need seitse tähte – a r m a s t a! Kui hoolid,
see sulav sosin seosta imega.
Kui tuuletusest valge tuvi voolid,
siis rõngastad ta minu nimega. Märkus:
luulekogu on saadaval estore'i raamatukaupluses.
