Ken Kallingu koostatud ülevaade Henrik Koppeli elust ja tegevusest ilmus teise raamatuna Tartu Ülikooli rektorite sarjas. Raamatu autor Ken Kalling (sünd. 1963) on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor ning Eesti Maaülikooli Teadusloo Uurimise Keskuse teadur. Esimene rektoriraamat oli Priit Rohtmetsa koostatud ülevaade rektor Johan Kõpust, mida ka „Eesti Päevaleht“ aasta eest tutvustas. Mõlemad raamatud on koostatud ja kujundatud ühtse põhimõtte alusel nagu see sarja puhul kohane. Mõlemad rektorid pärinesid enam-vähem ühest ja samast eestlastest intelligentide plejaadist. Kuigi Kõpu ja Koppeli elukäigus võib leida palju sarnast, kujunesid nende saatused siiski erinevaks.
Henrik Koppelist, kes oli sündinud kümmekond aastat varem kui Johan Kõpp, sai esimene Tartu eesti ülikooli rektor. Tema teeneks on eestikeelse ja -meelse ülikooli õppe-, teaduse- administratiiv- ja majandustegevuse korraldamine ja kujundamine. Seda pidi rektor Koppel tegema väga rasketes majanduslikes ja keerulistes poliitilistes ning ühiskondlikes oludes. Tema ehitatud tugeval vundamendil kestab ja areneb Tartu Ülikool tänase päevani.
Arst ja looduskaitsja
Henrik (Heinrich) Koppel sündis Viljandimaal Uusna vallas Naela talus 29. detsembril 1863. aastal. Ta oli pere vanim laps, kellel õdesid-vendi seitse. Heinrich Koppel õppis kohalikus vallakoolis, seejärel Viljandis algkoolis ja gümnaasiumis ning Tartu Aleksandri gümnaasiumis, mille lõpetas 1884. aastal. Ta õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi, olles ka selle esimees. 1890. aastal abiellus ta oma sõbra õe Sophie Härmsiga ja lõpetas samal aastal ka ülikooli. Doktorikraadi kaitses Koppel järgmisel aastal, seejärel töötas ülikooli polikliinikus ja alustas erapraksist, keskendudes kõrva-nina-kurguhaigustele. 1905. aastal hakkas ta Tartu Ülikoolis eradotsendina loenguid pidama kõrva-nina-kurguhaigustest. 1917. aastal valiti Koppel sisehaiguste erakorraliseks ja 1918 korraliseks professoriks. Nii oli ta koos usuteadlase Johan Kõpu ja Aleksander Paldrokiga üks esimesi Tartu Ülikooli eestlastest professoreid. Lisaks kõrva-kurgu-ninahaigustele tegeles Henrik Koppel veel tõsiselt ka leepra ehk pidalitõvega ning tuberkuloosiga. Koppel oli ka suur tervishoiu populariseerija, kes oli seotud ajakirjade „Tervis“ ja „Eesti Arst“ väljaandmisega. Samuti kuulus ta mitmetesse erialaseltsidesse ning oli silmapaistev looduskaitse edendaja.
Ühiskonnategelane
Henrik Koppel oli oma aja silmapaistvamaid rahvusliku liikumise tegelasi. Ta oli üks laulupidude korraldajatest Tartus 1894. aastal ja Tallinnas 1896. aastal. Enne seda, kui Jaan Tõnisson Tartus „Postimeest“ välja hakkas andma, peetigi Henrik Koppelit Tartu kõige silmapaistvamaks rahvuslikuks tegelaseks. Koppel paistis silma oma heade organiseerijavõimete poolest, samuti realistliku finantsküsimuste lahendajana. Henrik Koppel oli üks EÜS-i maja ehitamise juhtfiguure ja palju aastaid oli see maja isegi tema nimel. Henrik Koppel oli Tartu Peetri koguduse esimees aastatel 1899 – 1919. Ta osales karskusliikumises, kuid ei esindanud selle äärmuslikku võitlevat täiskarskust pooldavat suunda. Henrik Koppel oli juhtiv tegelane Käsitööliste Abistamise Seltsis, Liivimaa Linnade Hüpoteegi Seltsis, Eesti Rahva Muuseumis, Vanemuise Seltsis, Õpetatud Eesti Seltsis, Eesti Kirjanduse Seltsis jm.
Rektor
Tartu Ülikooli hoolekandja ettepanekul kinnitas Vabariigi Valitsus 13. veebruaril 1920 rektori ametisse Henrik Koppeli, kes oli äsja Voronežist tagasi jõudnud, kuhu ülikool I maailmasõja käigus evakueeriti. Henrik Koppel oli rektoriks kaheksa aastat – ta osutus valituks ka esimestel valimistel 1925. aastal. Koppel kandideeris 65 aasta vanuselt veel isegi 1928. aastal rektori kohale. Ta jäi aga siis alla Johan Kõpule, kuid kinnitati prorektori kohale. Kuigi Henrik Koppel oli aktiivne ja produktiivne mitmeski vallas, võib tema tegevust rahvusliku ülikooli ülesehitamisel pidada elutööks, mille vilju me saame praegugi maitsta.
Henrik Koppel suri 16. detsembril 1944 Tallinnas, kuhu ta oli augustis Tartust sõjategevuse eest ära läinud. Surma põhjustas jalga tabanud gangreen, mis jäi sõja tõttu õigeaegselt opereerimata. Koppeli matusetalitus toimus ülikooli kirikus, Eesti NSV lipp oli peahoonel pooles vardas ja matustest võttis osa ka ülikooli uus punane juhtkond.
Johan Kõpp kirjutab Henrik Koppeli 60. sünnipäeva puhul ajakirjas „Eesti Kirjandus“ nr. 1, 1924: „Kokku võttes näeme Heinrich Koppelis üht tähtsamaist ja mõjuvamaist meestest iseseisvuse eel käival ajajärgul. Tema tegevus algab ajal, kus hädatarvilikuks nõudeks on põhjalikult läbikaalutud ettevõtete ja sihikindlalt saavutatud tegelikkude kordaminekute kaudu muuta sisemiste pettumuste ja välise surve läbi tekkinud ükskõiksust ja julgusepuudust elavaks vaimustuseks ning teorõõmuks ja orjameelset võõraste ees ärakadumist iseenesest lugupidamiseks ja enese eluõiguse sisse uskumiseks.“
Peep Pillak
