„Estonians in the Waffen-SS“. Rolf Michaelis. Schiffer Publishing Ltd., Atglen, PA 19310; 2009; 120 lk.

Üht kataloogi sirvides leidsin ülalnimetatud raamatu, mis kirjeldab eesti sõdurite osa II maailmasõjas. Teos ilmus originaalselt saksa keeles, aastal 2000 Berliinis; ingliskeelne versioon järgnes 2009.

Meile ülihuvitav raamat annab ülevaate eesti sõjameeste saatusest, alates 1941. a. juulis formeeritud Wehrmacht’i abijõududest kuni Eesti Leegioni riismete võitlusteni Ida-Saksamaa Oppelni kotis ja Tshehhis 1945. Teatavasti oli Eesti Leegioni ametlik nimetus 20. Waffen-Grenadier-Division der SS. Lisaks tekstile on antud üle 70 foto üksikisikutest, gruppidest, kohtadest, lahinguväljadest jpm., samuti rida väljavõtteid isiklikest kirjadest, aruannetest ja protokollidest. Raamatu esikaant kaunistab eesti ohvitseri ja Narva pataljoni võitleja Hando Ruusi foto (hilisem aukraad SS-Obersturmführer). Ruus langes septembri lõpus 1944 Kesk-Eestis venelaste kätte ja hukati. Üheksa maakaarti selgitavad võitluste käiku Ukrainas, Narva rindel, Lõuna- ja Kesk-Eestis ning viimaks Saksamaal ja Tshehhis. Raamatu lõpus on peatükid lisainformatsiooniga Eesti ja eesti üksuste kohta:
(a) üksuste loomise ja rakendamise kronoloogia;
(b) Rüütliristi saajate nimekiri (mh. neli eestlast);
(c) allüksuste ja nende juhtide loetelu;
(d) juhtivate sõjaväelaste ja tsivilistide elulood (mh. kaheksa eestlast);
(e) Wehrmacht’i ja SS-i aukraadide võrdlustabel;
(f) täiendavad märkmed üksikute sündmuste ja lahingute kohta;
(g) nimede register;
(h) bibliograafia.

Raamatu 14-s peatükis käsitletakse paljude eesti üksuste sõjaajalugu, nagu pataljon Narva, SS-i politseirügemendid, 3. Eesti SS Vabatahtlike Brigaad, Eesti Leegion jt. Lühemalt on mainitud ka 1944. a. formeeritud Piirikaitse Rügemente, kuigi viimaste ajaloo parimaks allikaks jääb Hamilkar Mengeli „Suurim armastus I – IV“.

Seda raamatut pole kerge lugeda. Vastandina Vabadussõja lugudele, kus läbi kannatuste ja surma viis tee võidu suunas, avaneb siin samm-sammuline vastuminek rängale kaotusele, pealegi vaenlase ees kes mingit halastust ei tundnud. Tahtmatult tõuseb küsimus – miks? Ainus lohutus on, et ligi 80.000 eestlast pääsesid nõukogude haardest tänu nende meeste eneseohverdusele. Olgu mälestus nendest kallis!

Märkmed: