Raamat koosneb autorite originaalartiklitest neljas peatükis, saatesõnadest ja kokkuvõttest. Koguteose artiklite autorid on prof. H. Arumäe, dr. K. Ducmane, ajakirjanik D. Abolina, USA eestlanna H. Sarapik, dr. L. Utno, kunstnik M. Viupe, dr. K. Kruus, I. Kruus, teoloog H. Korjus, diplomaadid A. Laast ja J. Trei, prof. H. Tuherm, dr. V. Scerbinskis, dr. A. Zigmunde ja dr. K. Veber.
Koguteose peatoimetaja on Leili Utno (Tallinn), ja toimetaja Karl Kruus (Riia).
Raamat käsitleb eestlaste elu ja tegevust Aluksnes, Apes, Valka ja Valmiera ümbruses ning teistes piiriäärsetes asumites, kus eestlased on asustanud kunagise Liivimaa alasid ammusest ajast alates.
Kirikuraamatute andmete põhjal on võimalik tõdeda, et sellistes 18. saj. linnades nagu Riia, Miitava ja Ludza on elanud arvukalt eesti perekondi. Tihedad eestlaste asualad on olnud veel Limbazhi, Ventspilsi ja Cesise ümbruses.
Arvukas eestlaste sisseränd Lätti toimus parema elujärje otsinguil kuni 19.saj. lõpuni.
Sel ajal elas Lätis ca 18.000 eesti keelt emakeeleks tunnistanud isikut, kes tegelesid enamjaolt ehitusega, oskustöödega või olid maaharijad.
Haritlaste osatähtsus ilmnes siis, kui paikselt võõrsil elavad eestlased soovisid alguses asutada oma kogudusi ja koole. Haridusseltsidele ja kogudustele on pühendatud raamatus eraldi peatükk. Ajalooallikatest on selgunud, et eestlased asutasid Riias oma luterikoguduse 18. sajandil ja seejärel pärast massilist sisserändu Saaremaalt ka Riia eestlaste õigeusu koguduse. Esimene ilmalik Läti eestlaste ühing „Imanta“ asutati 1880 a. Riias, see koondas haritlasi, üliõpilasi ja oskustöölisi.
Riia piirkond Agenskalns, kus asusid mitmed metalli- ja tekstiilivabrikud ning klaasitehas, oli paljude eestlaste elupaik. Koht oli kuulus ka arvukate kõrtside poolest, millest nii mõnigi oli eesti soost tööliste vaba aja veetmise ja kogunemiskohaks. Ärksa vaimuga eestlased soovisid aga oma rahvuskaaslastele tervislikumaid eluviise ja asutasid 1900. a. Agenskalnsis Riia Eesti Karskusseltsi. Eestlaste seltsitegevus sai tuult tiibadesse ka mujal Lätis.
Arvukalt oli eestlasi eelmise sajandivahetuse ajal Aluksnes, kuhu maa omandamise soovil ja majandusliku kitsikuse tõttu oli Lõuna-Eestist ümber asunud umbes 4000 eestlast. 1906. a. avati Aluksnes eesti kool ja 1907. Eesti Noorte Kasvatuse Selts, kelle ülesandeks oli eestlastele eestikeelse hariduse andmine ja eestikeelse suhtluse arendamine. Tähelepanuväärne on raamatus kirjeldatud Ape eesti algkooli ajalugu.
Riia eestlased ei soovinud emakeelsel hariduspõllul Aluksne rahvuskaaslastest maha jääda ja 6. jaanuaril 1908 ühendasid nad eelpoolnimetatud Riia Eesti Karkusseltsi ja „Imanta“ üheks suureks organisatsiooniks – Riia Eestlaste Hariduse ja Abiandmise Seltsiks, kelle esimeseks mureks oli eesti kooli asutamine.
Eesti ja Läti iseseisvumine 1918 a. elavdas ja laiendas Läti eestlaste seltsielu. Nii asutati 1928. a. Apesse ja viimase läheduses asuvasse Vana-Laitsnasse uued eesti haridusseltsid toetamaks sealsete eestlaste emakeelset kooliharidust. Haridusseltsid avasid endale ka raamatukogud ja pidasid tihedat sidet eesti haridusasutustega. Paar aastat enne nõukogude okupatsiooni algust tegutses Lätis kaks eesti kogudust ja neli eesti õppekeelega algkooli.
Raamatu lehekülgedel on lugeda ka eesti päritolu teadlastest, kunstnikest, kirjanikest ja eestlaste poliitilisest aktiivsusest aastail 1920—1940 ja 1988—1991 Lätis.
Raamatu autorid on kirjeldanud ajaloolist tausta, ühiskondlikke ja rahvusvahelisi sündmusi Lätis, mille keskmes on tegutsenud eestlased.
Mahukas peatükk on pühendatud Eesti diplomaatilisele missioonile Lätis.
Mainitud teemade kõrval on kirja pandud ka Lätist lahkunud eestlaste mälestusi ja elulugusid. Raamat on rikkalikult illustreeritud ja trükisele on võimalik ka saata eeltellimus
e-maili aadressil leiliutno@hot.ee .
Leili Utno
Koguteose “Eestlased Lätis” peatoimetaja