Laev, mis jõudis viimaks tagasi kodusadamasse
Mati Õun: „Suur Tõll“ ja teised Eesti jäämurdjad. Sentinel, 2005 Tallinn. 98 lk.
Jäämurdja „Suur Tõll“ on ajalooline laev, mis ehitati 1913. a. Tänagi võtab ta Tallinnas muuseumlaevana vastu külastajaid. Kuid milles peitub selle laeva fenomen? Vastust sellele küsimusele aitab leida mullu ilmunud raamat „„Suur Tõll“ ja teised Eesti jäämurdjad“.
"Suur Tõll" seisab kindlalt Tallinna lahe ääres.
Foto: internetist
Foto: internetist
Teos annab merendusajaloolaste kirjutiste ja fotomaterjali näol põhjaliku ülevaate aurulaevade ajastul Läänemerel jääd lõhkunud Eesti lipu all sõitnud jäämurdjatest, millest „Suur Tõll“ maailma suurima aurumasinate jõul töötava jäämurdjana oli väljapaistvaim: „Jäämurdja „Suur Tõll“ on Eesti mere- ja sõjaajaloos erakordse tähtsusega laev. Ehitatuna just I maailmasõja eel Saksamaa põhjarannikul Stettinis, sattus tollal „Tsaar Mihhail Fjodorovitshi“ nime kandnud laev kohe sõja- ja revolutsioonikeerisesse. Mais 1917 sai jäämurdja uue, revolutsiooniajale vastava nime „Volõnets“; vähem kui aasta hiljem läks ta aga värskelt-tekkinud Soome riigi lipu alla ja sai nimeks „Wäinamöinen“. Selle nime all tõi ta meie Vabadussõtta Soome ja Taani vabatahtlikke ning vedas siia sõjavarustust,“ ütleb raamatu koostaja Mati Õun sissejuhatuses.
Esimeses peatükis toob „Suure Tõllu“ praegune kapten Olaf Vaarmaa ülevaate jää murdmise ajaloost. Jäämurdjate ajastu algas alles pärast aurulaevade tulekut. Enne seda kasutati teisi meetodeid jää purustamiseks, ent alles jäämurdjate ilmumine võimaldas ka jäätunud merel laevatamist.
Järgnevates peatükkides ongi juttu peamiselt aurulaev-jäämurdjast „Suur Tõll“. Ülevaate saab laeva saamisloost ja tehnilistest andmetest, tegevusest maailmasõdade ajal ja pärast neid, samuti laeva tagasisaabumisest kodusadamasse, Tallinna a. 1988.
„Suurel Tõllu“ elukäik on tõesti olnud seiklusrikas ning mereajaloolastele ohtralt uurimisainet pakkuv. Lisaks talvisele igapäevatööle, milleks Eesti Vabariigi ajal enne II maailmasõda oli peamiselt laevade vabastamine jäävangistusest ning nende juhtimine sadamasse või vabasse vette, langesid jäämurdja tegevusaastatesse ka vabadusvõitlus ja maailmasõjad.
Seoses okupatsioonide ja võõrvõimude kätte langemisega tuli ette sattumist kogenematute laevajuhtide käsutusse, kes keerukat laeva mittetundvate meresõitjatena sellesse ametisse määratuna laeva juhtimisega hakkamagi ei saanud. Nii juhtus näiteks novembris 1941, kui kogu „Suure Tõllu“ meeskond laevalt minema saadeti ja venelastega asendati.
II maailmasõja päevil raputasid jäälõhkujat aga ohtrad mürsutabamused ning torpeedokraatrite rünnakud. Jäämurdja elas üle korduvaid tulekahjusid, millest laastavaim oli sügisel 1939, mil madruste eluruumi puuosad hävisid peaaegu täielikult.
Veel sõjajärgseil aastailgi, kui koos Eesti okupeerimisega langes võõrvõimu käsutusse ka „Suur Tõll“, oli laev „Volõnetsi“ nime all aktiivselt jäämurdjana rakenduses. Raamatus leiavad äramärkimist tõigad, et 4. jaanuaril 1964 saadeti laev Narva lahele kalatraalereid jäävangist vabastama, et sama aasta märtsis juhtis jäämurdja jääst vabaks neljamastilisi purjekaid „Krusenstern“ ja „Sedov“ ning et detsembris 1965 vedas „Volõnets“ Leningradist Läänemere lõunaossa raudbetoonist ujuvdoki, mille käigus satuti aga Suursaare juures tugevasse tormi, kus kõik, mis laeval liikus, lendas segamini. Laeval oli siis juba 40 tegevusaastat turjal.
Seoses laeva vananemise ja aegumisega ähvardas „Suurt Tõllu“ 1967. a. vanarauaks lõikamine, mida tänu juhusele ja Merejõudude Peastaabi vastuseisule ei jõutud siiski teostada.
Kuni 1988. aastani, mil jäämurdja andis Eesti Meremuuseumile üle ta viimane veneaegne kapten Iljashenko ja laev lõplikult tagasi Eestisse pukseeriti, oli laeva saatus tegelikult pidevalt küsimärgi all. Sellelt hakati maha monteerima navigatsiooniseadmeid, eemaldati rooliratas ning suurem osa meeskonnast saadeti laiali. Külma sõja aastatest kirjutades nenditakse raamatus, et kui eestlased poleks 1988. a. jäämurdjat venelastelt Lomonossovis üle võtnud ning tagasi Tallinna pukseerinud, polnuks see hiljem enam võimalik olnud. Sellest, 1988. a. jäälõhkuja Lomonossovist Tallinna pukseerimisest on raamatus ka pikemalt juttu koos fotomeenutusega ajaloolisest sündmusest.
Käesoleva raamatu teises pooles räägitakse ka teistest, „Suure Tõlluga“ samaaegselt ning enne ja pärast Läänemerel jääd murdnud Eesti jäämurdjatest ja puksiiridest. Tegemist oli mõistagi väiksemate laevadega nii mõõtmetelt kui võimsuselt. Toodud on laevade ehitus- ja vettelaskekuupäevad, arvandmed ning saatus, milleks oli enamasti siiski põhjaminek.
„Suure Tõllu“ päästis sõja-aastail ilmselt laeva lai süvis ja jäämurdevöör, milles olevatesse tankidesse sai vajadusel pumbata vett, et laevanina raskust jääst läbi murdmiseks suurendada või kreeni vajumisel jäämurdjat taas tasakaalu rihtida. Võib öelda, et jäämurdjaehitus aitas „Suurel Tõllul“ sõja-aastatelgi pinnale jääda.
Paarkümmend aastat kahe maailmasõja vahel Eesti lipu all jääd murdnud ning riigile raha sisse toonud jäämurdjat nagu seda on „Suur Tõll“, oleks Eestil ilmselt vaja praegugi, kui on probleeme Läänemerest naftareostuste likvideerimisega. Üks korralik jäämurdja ju mitte ainult ei enneta talvel teravate jäätükkide ning lahti lõhkumata jäämassiivide poolt tugeva tuule kaasabil tekkida võivaid naftatankerite vigastusi — ta võib abiks olla ka reostuse likvideerimisel.
„Suur Tõll“ aga seisab endiselt ankrus Tallinna lahe ääres, trotsides nüüdki veel rajuste ilmade korral avamerelt paiskuvaid tormilaineid. Selles peitubki selle laeva fenomen.
