Marianne Suurmaa tutvustamas raamatut “Minu Saksamaa”.
Mullu septembris jõudis Eestis poelettidele Marianne Suurmaa raamat “Minu Saksamaa”, mida Baierimaal elanud autor tutvustas novembri lõpus ka Müncheni eestlastele.
Raamatu valmimise ja Suurmaade pere lugu tutvustab Kristiina Vaarik, kes oli Mariannega tuttav juba enne tema Saksamaale kolimist ja mäletab, kuidas Marianne oma abikaasa Sveniga sel teemal nõu küsis. Vaarik oli selleks ajaks juba tükk aega Saksamaal, tookord Lübeckis, elanud.
Marianne arvab, et kirjastus Petrone Print valis just tema soovijate seast välja, kuna välismaale asus elama kogu pere. Suurmaad läksid Saksamaale oma kahe lapsega, otsides vastust küsimusele, kas selline pangalaen-kaelas-hambad-risti-edasi-elu võiks kusagil olla teistmoodi ja pakkuda uusi väljakutseid, eelkõige insenerist Svenile.
Raamatututvustusel Münchenis rääkis Marianne, et iga “Minu”-sarja raamat peegeldab selle autori nägemust, kogemusi ja on ühtlasi väga isiklik. “Minu Saksamaa” koondab viie aasta jooksul kogutud killukesi Suurmaade pere elust.
“Meie lugu ei ole väga tavaline, pigem ekstreemse algusega – pakkisime oma asjad karavani otsusega kogeda midagi uut, näha maailma ja samas puhata, sest olime seni mõlemad tööle pühendunud ja elasime nagu oravad rattas,” lausus Marianne. “Tahtsime avastada uusi kohti, kus enne käinud pole. Mind on alati mäed tõmmanud ja abikaasa soovis leida erialast tööd, seega sobis hästi Saksamaa.”
2011. aasta maikuus sõitiski pere neljakesi Saksamaale, öeldes esialgu sõpradele, et teevad Euroopa-reisi ja võtavad kolmeks kuuks aja maha. Täpsemad plaanid panid nad paika Workaway internetikülje abil, kus erinevad organisatsioonid ja ka tavalised pered otsivad majutuse ja söögi eest endale ajutisi töötajaid. Mõne nädala kaupa töötasid Suurmaad vabatahtlikena Kappelni lähedal miniloomaaias, Mecklenburg-Vorpommenis ja Ida-Saksamaal Dresdeni lähedal. Lisaks eelpool nimetatud kohtadele töötasime vabatahtlikuna ka Düsseldorfi lähedal.
Nii pidi pere koos edasi rändama. Korteri leidmine Saksamaal polnud nii lihtne, nagu ette kujutati, mistõttu lõpuks oli raha täiesti otsas. Elukohaks oli haagissuvila kusagil Stuttgardi lähedal metsas igasuguste pesemisvõimalusteta ja toituda tuli osaliselt metsaandidest.
“Svenil oli töö, aga me ei rääkinud saksa keelt ja arvasime, et korteri otsimine käib nagu Eestis – vaatad ajalehes kuulutust ja otsustad, kas ei või jaa,” kirjeldas Marianne. “Siin ei lastud meid aga isegi mitte korterit vaatama ja olime nagu ülekuulamisel, kui küsiti meie sissetulekut ja personaalseid andmeid.”
Kahenädalase metsaelu järel aitasid neid sakslased, kellega nad ühel karavanide parkimisplatsil olid tuttavaks saanud – kohalikus ajalehes ilmunud kuulutuse kaudu leiti väike korter Stuttgarti lähedal Oberriexingenis. “See oli väike linnake, kus inimesed tähistavad tähtpäevi rongkäiguga, kogunevad pärast kirikut ühiselt juttu ajama ja veini mekkima,” rääkis Marianne.
Edasi järgnes pikemaajaline elukoht Königsdorfis, kui Sven Müncheni lähedal parema töökoha leidis. “Königsdorfis elab 3000 elanikku, millest Eestis aru ei saada – kuidas saab küla nii suur olla?” sõnas Marianne. “Elu oli nagu piltpostkaardil, mäed küla taustal.”
Tõsi, täpselt nende maja kõrval asus kirik ja pidevate kõvahäälsete kellahelidega Marianne lõpuni ära ei harjunudki.
“Mõtled ju küll, et oo, kui romantiline, et kirikukellad löövad, aga kui nad teevad seda su kõrva ääres iga päev pool kuus hommikul ja pühade ajal päev läbi... Kui isa meil külas oli, luges ta kokku – hommikul lõi kirikukell üle 200 korra!”
Saksamaalt saatis Marianne oma Eestis elavatele sõpradele reisikirju koos fotodega nende pere tegemistest ja reisimistest. “Tookord juba keegi soovitas, et võiksin oma lugu kirjastusele pakkuda, aga tollal vastati, et Saksamaast kirjutaja on juba olemas. Aasta hiljem, kui olime juba Baierimaal, katkestas see kirjutaja lepingu, ja minult küsiti proovitööd. Tegelikult tahtsin kirjutada pigem “Minu Baierimaad”, aga toimetaja ütles, et kuna meil on ka Saksamaal reisimise kogemused ja elasime 1,5 aastat Baden-Württembergis, tahaksid nad siiski Saksamaa-raamatut.”
Raamatu kirjutamise lepingu kirjutas Marianne alla 2014. aasta lõpus, aasta aega valmistas ta end ette, luges teisi “Minu”-sarja raamatuid, lisaks uuris kirjandust Saksamaa ühiskonna ja ajaloo teemadel. “Kõige rohkem aega läkski enda vaimseks ettevalmistamiseks, esimest kolme-nelja peatükki kirjutasin ligi pool aastat,” tunnistas Marianne. “Kui toimetaja Mari Kleinilt esimese tagasiside sain, läks edasi päris kiirelt – tähtaeg oli 29. veebruar ja viimasel nädalal kirjutasin juba peatüki päevas.”
Marianne sõnul alguses karavaniga reisimine lastele meeldis, aga hiljem tekkis koduigatsus ja see on olnud nende pere jaoks viimastel aastatel väga tõsine teema. Samas pole elus olemas lahenduseta olukordi. Katsumused ja raskused aitavad meil sisemiselt kasvada ning tuua selgust, mis on tegelikult oluline. Alates detsembrist 2016 on Marianne ja tütar Hanna tagasi Eestis, elades vaikset ja südamelähedast elu Võrumaa metsade vahel. Marianne leidis üsna kiiresti töö Võru Kunstikoolis. “Paljud kahtlesid, kas ja millal minusugune humanitaar- ja kunstiinimene Eestis töö leiab... Eriti veel kusagil ääremaal,” avaldab Marianne. “Iga asi tuleb just õigel ajal – siis kui see tulema peab,” ütles Marianne teadmisega, et pere juba peagi jälle koos on.