Toronto Eesti Majas asuvas estore poes on müüa kenake hulk kaupa, mis nii või naa on seotud meie maa ja rahvaga.
Muljetavaldav on kirjanduse valik. Võib aimata, millist tööd ja vaeva on nõudnud tänanes Eestis tegutsevate rohkete kirjastuste toodangust välja valida just need – siia saadetud – raamatud.
„Eesti Lipp 120“ on üks nendest, mis kindlasti igale eestlasele peaks huvi pakkuma.
Raamatu kujundus (kunstnik Arbo Tammiksaar) on õnnestunud ja soliidne.
Sisuldasa on raamatus 13 artiklit autoritelt, kes päris kindlasti teavad, milleks ja miks kirjutavad. Ei tasu üleolevalt muiata, no nii – oma lipust teame ju nagunii kõike! Kas ikka teame? Teadusliku konverentsi materjalid on sedavõrd põhjalikud ja kaalutletud, et uut teavet saab siit küll ja küll.
Toimetajad (Meelis Burget ja Toomas Hiio) lubavad eessõnas teost, „mis lühidalt ja konkreetselt käsitleb meie sümboolika kõige tähenduslikuma elemendi – rahvusvärvide – käekäiku ja tähendust kogu tema olemasolu vältel“.
See lubadus on täidetud. Seda nii tänaste kui ka rahvusvärvide sünni juures seisnud autorite poolt.
Toon siinkohal mõned autorid koos kirjutiste pealkirjadega:
Jaan Kross – Kaks korda kasutatud võimalus;
Andres Andresen – Sini-must-valge lipu sünnilugu;
Ago Pajur – Sini-must-valge kujunemine rahvuslipuks;
Toomas Hendrik Ilves – Lipu mõiste ja semiootika;
Mart Laar – Sini-must-valge relvastatud vabadusvõitluses;
Enn Tarto – Sini-must –valge ENSV ajal.
Suurt huvi pakuvad teistegi autorite lood.
Raamatus on mitmed informatsioonirikkad fotod ning autorite pildid.
Olen seda meelt, et raamatu omanikuks saanu on rõõmus ja hingelt koos selle noormehega, kes 1983. aastal Göteborgis valjul häälel hõiskas: „Küll meil on ilus lipp!“
Olgu selle lühiloo lõpetajaks stroof Martin Lipu 1897. aastal ilmunud luuletusest „Eesti, Eesti, ela sa!“
[i]Sinine ja must ja valge
Ehitagu Eesti maad,
Vili võrsugu siin selge,
Paisutagu täieks pead.
