“Eesti ärimees aegade tuules. Alfred Kalm. Tagasivaated. Päevaraamat 1940–1946”
Toimetaja: Anne Velliste
Kujundus: Andres Tali
Eessõna: Lennart Meri
Kirjastus „Kunst”
21. mail esitleti Tallinnas hotellis Radisson SAS ärimees Alfred Kalmu mälestusteraamatut. Kohal oli arvukalt Eesti avaliku elu tegelasi eesotsas president Meri ja Riigikogu liikme Trivimi Vellistega, aga ka välisriikide suursaadikuid ja diplomaate. Esitluse avas Alfred Kalmu tütrepoeg Arne Kalm. Ta andis ülevaate oma vanaisa elust ja tänas kõiki, kes raamatu ilmumisele olid kaasa aidanud: ÜS Liivika vilistlaskogu esimeest Jüri Rebast, Tiit Karuksit, Krista Soolepit, Anne Vellistet, Andres Tali, kirjastust “Kunst” jt. Teose esimese eksemplari pälvis aga president Lennart Meri tänuks tema poolt kirjutatud eessõna eest. Esitlusel võtsid sõna president Meri, suursaadik Mart Helme, Jüri Rebane ja Anne Velliste.
Alfred Kalm hakkas kohverkirjutusmasinal päevikut tippima pärast keerulisi sündmusi 1940. a., tehes seda peaaegu oma elupäevade lõpuni ja pannes samal ajal kirja ka mälestusi kaugemate aegade tagant. Nii koosnebki raamat „Tagasivaadetest”, mis hõlmavad Alfred Kalmu elu poisikesepõlvest kuni juunini 1940, ning „Päevaraamatust”, mis hõlmab peamiselt ajavahemikku juunist 1940 kuni detsembrini 1946. A. Kalmu viimaste eluaastate päevik oli üsna katkendlik, sisaldades enamasti tähelepanekuid oma halvenenud tervislikust seisukorrast ja muret perekonna saatuse pärast okupeeritud Eestis. Arne Kalm püüab käesolevas raamatus seda lünka täita oma mõtisklustega vanaisast, kellest saatuse tahtel sai tema kasvataja ning koolitaja. Käesoleva raamatu teeb eriliseks see, et tegu pole lihtsalt mälestuste kirjapanekuga, vaid autentse päevikuga. Sealjuures suurärimehe päevikuga, milles tegelasteks veel terve galerii eelmise Eesti Vabariigi aegseid kuulsusi, küll ärimehi, poliitikuid, diplomaate, kultuuritegelasi. Nimetagem neist vaid mõnda: Johannes Kaiv, Ernst Jaakson, August ja Therese Rei, Karl Ast, Karl Robert Pusta, Heinrich Laretei, Aksel Linkhorst, Heldur ja Hilda Tõnisson, Eduard Puhk, Klaus Scheel, Nikolai Nyländer jpt.
Alfred Kalm ei olnud tavaline põgenik. Juunis 1940 Eestist lahkudes oli ta majanduslikult kindlustatud, vaatamata sellele, et oma Siberisse rajatud konservivabriku müügist saadud raha eest ostetud Keila mõis ja suursugune elumaja Tallinnas Kentmanni tänaval, kus tänaseni asub Ameerika saatkond, natsionaliseeriti ning et ka tema laevade saatus rippus õhus. Selleks ajaks oli ta oma rahad ettenägelikult viinud välismaa pankadesse. Rootsis või Ameerikas elu alustades ei pidanud ta muretsema elatusallikate pärast. Vastupidi – Kalifornias jõudis ta endale soetada mitu korralikku maja. Tundub, et kõike, mida Alfred Kalm äri alal ette võttis, saatis edu. Nii võikski väita, et Alfred Kalm oli sündinud ärimees. Ja ka kodumaast kaugel jäid ta juured ning süda ikka Eestisse. Seda enam, et sinna jäid talle kõige armsamad inimesed, naine ja tütar. A. Kalmu päevaraamat ei ole pelgalt aja- või ärikroonika, see on pigem isikliku valu ja traagika kroonika. Eesti rahva saatuse kroonika – mure ning valu ei küsi ju, oled sa rikas või vaene.
Alfred Kalm ei pidanud end filantroobiks, kuid tema teod räägivad siiski vastupidist. Temalt said abi eesti lapsed Saksa põgenikelaagrites, sugulased, tuttavad, aga ka võhivõõrad, kui abi järele tõesti tarvidust oli. Või kas teabki meie välisteenistus, kui palju tänu võlgneb ta just Kalmule meie diplomaatide majandusliku elus hoidmise eest välismail 1940. aastatel?
Ühe eduka eesti ärimehe eluraamat on teoks saanud. Ärimehe, kes kogu oma elu juhindus teadmisest, et Jumal on armuline. Tema oli Jumala armu oma tööga, oma sirgjoonelisusega, ettevõtlikkuse ja julge pealehakkamisega, truuduse ja abivalmidusega ära teeninud.
Samal päeval asetati Kentmanni tn. 20 hoonele, milles asub Ameerika saatkond, Alfred Kalmule mälestustahvel. Põhjaliku ülevaate A. Kalmu elust ja saavutustest andis Trivimi Velliste. USA suursaadik Eestis hr. Joseph DeThomas rõhutas aga päeva sümboolset tähendust ja avaldas austust saatkonnahoone ehitajale ja omanikule.
Allpool president Lennart Meri eessõna A. Kalmu mälestusteraamatule.
Alfred Kalmu pikk teekond koju
Eesti rikkalikus memuaarkirjanduses on Alfred Kalmu raamatul erandlik koht, sest ka mehe enda elu oli erandlik. Eesti Vabariigi okupeerimisel suudab ta välkkiirelt olukorda realistlikult hinnata, Tallinnast Riiga kihutada ja August Rei kombel pääseda reisilennukisse, mis ta Punaarmee poolt juba sissepiiratud lennuväljalt Stockholmi viib. Ei ole vähimatki kahtlust, et see päästis ta elu. Järelikult oli ta poliitiline põgenik. Kuid ta põgenes riiki, kus asusid ta kaubalaevad, pangaarved ja äripartnerid, ning selle poolest on tal vähe ühist eesti poliitiliste põgenikega. Ta säilitab oma jõuka elustiili, ärisidemed, kontaktid kõrgema seltskonnaga ja suure maailmaga. Ta võitleb oma õiguste ja omandi eest täis raudset usku, et õigus pääseb võidule. Ja ennekõike võitleb ta oma ühe-mehe-võitlust kodumaale maha jäänud perekonna ja Eesti vabaduse eest. Eduka ettevõtjana ei ole tal usku välismaale jäänud või sinna põgenenud Eesti diplomaatidesse ja poliitikutesse. „Aususest ja õiglusest räägivad kõik riigimehed, kuid rahaasjade õiendamisel tuleb nende tegelik pale ilmsiks,” nendib ta 23. mail 1941 oma päevikus peaaegu kiretult, ja mõni aasta hiljem paneb ta paberile järgmised read: „Meid on siin [Rootsis] nii vähe ja kui need vähesedki isegi rootslaste ees isekeskis kaklevad ning üksteist tagaselja maha teevad, siis vaatavad rootslased halvakspanevalt terve eesti rahva peale” (18. oktoobril 1943).
Alfred Kalmu mälestused ei ole kirja pandud rohujuuretasandil. Ta jälgib Rootsi, Saksa, Ühendriikide ja Eesti ajakirjandust, kramplikult püüdes leida kinnitust eestlase lootusele, et Punaarmee hävingule järgneb Wehrmachti häving ja Eesti koos teiste Balti riikidega astub tagasi demokraatlikku maailma. Liigutavalt mõjub Karl Asti 1941. aasta 19. septembri kiri Alfred Kalmule: „Küll me ehitame oma riigi jälle üles, ükskõik kas üksikult või föderatsioonis oma lähimate naabritega. Olen päris kindel, et Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa meid ei jäta ... Tarvis aga hoida nüüd neid inimesi, kes veel alles. Ka Teie olete üks nendest, keda tulevane Eesti kahtlemata vajab ...”
Alfred Kalm valis oma ühe-mehe-võitluses ettevõtjale omase taktika. Ta jagas rahalisi toetusi eesti põgenikele ja toidupakke põgenike laagritele, kuid keeldus finantseerimast põrandaaluse kirjanduse trükkimist, nähes selles avantürismi. Tal õnnestus korraldada küüditamisest maha jäänud lapselapse ümberasumine Tallinnast üle Helsingi vabasse maailma. Niinimetatud sula ajal jõudis Alfred Kalm üks kuu enne oma surma taas emmata oma naist ja tütart. Perekond oli koos. Sellele eesmärgile oli Alfred Kalm pühendanud kaheksateist aastat oma elust.
Päevik on selles mõttes iseäralik zhanr, et teda kirjutatakse päevhaaval. Ta välistab tagantjärele-tarkuse. Ta säilitab vigu, luhtunud lootusi, hetkehinnanguid. Selles mõttes täidavad pealtnäha ka teisejärgulised olustikuseigad tühimikud, mis meie maalähedases memuaarkirjanduses valitsevad. Kuid päeviku rutiinsus silub maadligi ka sündmusi, millel on sümboli väärtus. Alfred Kalm põgenes 1940. aastal kodust Kentmanni tänavas, kus asus Ühendriikide saatkond. Täna asub Ühendriikide saatkond samas majas, kinnitades ka selle pisiseiga kaudu meie riigi järjekestvust ja Alfred Kalmu truudust.
Raamatuarvustus
Arvamus
TRENDING
