Eesti rahvapille. Ajakirjade Kirjastus, 2008
Fotode ning helimaterjaliga illustreeritud ülevaade eesti rahvapillide loost. Raamatu autorid tutvustavad instrumente, mida kasutati minevikus või kasutatakse tänapäevalgi, samuti mõnda, hilisajal käibele võetud muusikariista. Kirjeldatud on enam kui 30 põhipilli ja umbes samapalju nende alaliike ning pillide ajaloolist ja rahvakultuurilist tausta. Raamatut täiendab CD-plaat, mis sisaldab vanu, arhiivides säilitatud rahvapillimängu helisalvestisi ja uuemaaegseid ülesvõtteid. Plaadil kuuleb ka rahvapillide nüüdisaegset kasutamist soolo- ja ansamblimängus. Autorid: Meelika Hainsoo, Cätlin Jaago, Tarmo Kivisilla, Anneli Kont-Rahtola, Tarmo Noormaa, Aleksander Sünter, Igor Tõnurist.
Täppisteadused: lühientsüklopeedia. Koolibri, 2001
Teatmeteos sisaldab enam kui 2000 füüsika-, keemia- ja tehnikaalast mõistet, mida aitavad mõista selgitused ja värvilised illustratsioonid. Kogu materjal on esitatud teemade kaupa.
Monumentaalne konflikt: Mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis. Varrak, 2008
Aasta pärast Pronkssõduri kriisi aprillis 2007 püüab Tallinna ja Tartu Ülikooli teadlaste kirjutatud raamat esitada esimese põhjalikuma analüüsi toimunust. Kogumiku 8 artiklit lahkavad kriisi põhjusi, arengut, meediakajastust ja tagajärgi mitme erineva nurga alt, esitades sissevaate tänapäeva Eesti poliitika ja identiteedi küsimustesse ning viimaste aastate „monumendisõtta“. Mitmete fotodega illustreeritud kogumik sisaldab samuti esindusliku valiku aprillirahutustega seotud ametlikest dokumentidest ja ajalehtede arvamuslugudest. Koostanud Pille Petersoo ja Marek Tamm.
Kuidas kirjutatakse ajalugu? Intervjuuraamat. Varrak, 2007
Viimastel aastakümnetel on ajaloouurimine teinud kogu maailmas läbi suuri muutusi ja arenguid, oluliselt on avardunud ajaloolase uurimisväli, rikastunud meetodite ja kirjutamisstiilide valik. Raamat „Kuidas kirjutatakse ajalugu“ püüab läbi intervjuude maailma juhtivate ajaloolastega kaardistada ajaloouurimise uuemaid arenguid ja tutvustada ajalookirjutamise võimalusi tänapäeval. Raamat, mis koosneb viimase 10 aasta jooksul tehtud 12-st intervjuust, tutvustab teiste hulgas Peter Burke’i, Roger Chartier’, Natalie Zemon Davise, Carlo Ginzburgi, Reinhart Kosellecki, Jacques Le Goffi, Tzvetan Todorovi jt vaateid ajaloouurimisele.
Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide A-M. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007
Uue EMBL-i väljaandmise mõte sündis sajandivahetusel, kui 1990. a. ilmunud EMBL oli muutumas harulduseks ja vajadus uue, täiendatud trüki järele oli ilmne. Entsüklopeediakirjastus oli vahepeal välja andnud mitme valdkonna biograafilisi leksikone ning kui muusikud uuesti ette võeti, seati ülesandeks talletada Eesti muusikamaastikku nii ajas kui ka ruumis võimalikult laiahaardeliselt. Sel põhjusel sai märksõnastiku aluseks mitte niivõrd eelmine EMBL oma 699 artikliga, kuivõrd selle kolleegiumi juhi Avo Hirvesoo 1989 koostatud „Eesti muusikute märksõnastik“, milles oli u. 1500 nime. Lisatud on loomeliitude uusi liikmeid ja professionaalsete muusikute (solistid, orkestrandid, koorilauljad) ning mitmesuguste erialaühenduste (EKÜ, EMTS-i, EELK Kirikumuusika Liidu, Eesti Klaveriõpetajate ja Keelpilliõpetajate Ühingu, Eesti Jazziliidu, Eesti Muusikakoolide Liidu, ERRS-i jt.) soovitatud muusikainimesi – kokku enam 3000 süva-, levi- ja rahvamuusikut, heliloojat, muusikateadlast, -pedagoogi ja -tegelast.
Kolleegium: prof. Peep Lassmann (esimees), prof. Olav Ehala, Madis Kolk, prof. Urve Lippus (dr. phil) ja Kristel Pappel (dr. phil). Projekti juht ja toimetaja: Tiina Mattisen. Retsensent-toimetaja: Priit Kuusk.
Eesti muusika biograafiline leksikon. 2. köide N-Y. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008
Ühtekuuluvuse teel: Johan Laidoneri kirjad abikaasa Mariale.Varrak, 2008
Raamatusse on koondatud Eesti Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri (1884–1953) kirjad abikaasale Mariale Genfist, kus ta võttis aastatel 1922–1929 Riigikogu liikmena osa Rahvasteliidu istungjärkude tööst. Pikaajalise tegutsemise vältel diplomaadina nägi Laidoner selgesti, milleni võivad viia suurriikide ambitsioonid ja kui vähe arvestatakse väikeriikidega ning kirjad paistavad silma suurepärase tähelepanuvõime ja analüütilise vaimu poolest, kajastades tema hinnanguid päevapoliitikale ja sisaldades mõtisklusi ees ootavatest sündmustest. Johan Laidoneri kirjade näol on tegu ühtaegu nii isiklikku elu kajastava dokumendiga kui ka kommentaariumiga Eesti päevapoliitikale ja rahvusvahelistele suhetele 1930. aastate Euroopas.
Koostanud ja kommenteerinud Irene Lään ja Toomas Hiio.
Hindrek-Peeter Meri. Tagasivaateid veerevast vagunist. Ilmamaa, 2008
Hindrek Meri alustas oma elu hinnatud diplomaadi peres Euroopa südames. Kuid II maailmasõja saabudes ja poliitilise olukorra muutudes tuli ka temal sarnaselt paljude eestlastega koos ema ja vanema venna Lennart Meriga Siberisse asuda. Haigused, toidupuudus ja hirm tuleviku ees suudeti siiski üle elada ning terve pere jõudis Eestisse tagasi. Autor räägib oma õpingutest Tallinnas ja Tartus ning selle kirjelduse kaudu avaneb isikupärane vaade noorte elule 1950-ndate Nõukogude Eestis.
Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist sukeldus autor rohkem kui 40 aastaks riigiteenistusse, algul ENSV Riiklikus Plaanikomitees, hiljem Eesti Majandusministeeriumis. Ka nendest aastatest on autoril mõndagi meelejäävat meenutada. H. Meri mälestused on huvipakkuvad selle poolest, et autor valgustab N. Liidu majandussüsteemi n.-ö. seestpoolt – ta puutus igapäevatöös kokku nõukogude süsteemi ja partei funktsionääridega.
Margus Laidre. Dorpat 1558-1708: linn väe ja vaenu vahel. Argo, 2008
Tänavu möödub 450 aastat Tartu langemisest Ivan Julma kätte ja 300 aastat linna hävitamisest Peeter I käsul. Tartu ajalugu on täis dramaatilisust, eriti puudutab see ajavahemikku 1558-1708, mil linnale ihusid hammast kolm suurvõimu – Venemaa, Poola ja Rootsi. Mainitud pooleteise sajandi jooksul vahetus Tartus võim tervelt kaheksal korral. Seejuures ainult kahel korral toimus võimu üleminek ilma vägivallata või sellega ähvardamiseta. Üheksal korral seisid linna all vaenuväed ja vaid kahel korral ei õnnestunud neil Tartut hõivata. Viiel korral leidis aset linnakodanike kas osaline või täielik küüditamine Venemaale. Tõeliseks apokalüpsiseks kujunes 1708. aasta, mil lahkuvad Vene väed muutsid linna süstemaatilise hävitamise tagajärjel suitsevate ahervaremete väljaks. Tartu küll ei hävinud lõplikult, kuid ajaloo vältel oldi mitmel korral sellele üpris lähedal. Tegemist pole traditsioonilise kohalooga, vaid lisatud üldajaloo raamistik näitab ilmekalt, et ka näiliselt lokaalse tähendusega sündmused omavad väga laia rahvusvahelist tausta ja peegeldusi. Nii mõneski kohas on õnnestunud käibesse tuua senikasutamata arhiivimaterjali ning heita valgust varasemate uurijate poolt kahe silma vahele jäänud seikadele, mis ühtlasi demonstreerib, kui palju sõltub tegelikult ajaloolaste suvast ja kui lühike ning subjektiivne on inimmälu ulatus.
Margus Laidre on tunnustatud ajaloolane ja tuntud diplomaat, hetkel Eesti suursaadik Suurbritannias.