Andres Adamson. Hertsog Magnus. Tema elu ja aeg. Tallinn, Argo, 2005

Liivimaa kuningaks pürginud hertsog Magnus on ajalooline tegelane, kellest kõik on kuulnud, kuid ei tea temast suurt midagi peale nime ja eksliku väite, et Põltsamaa oli tema „kuningriigi“ pealinn. Põhjus, miks tema põnevast ja seikluslikust eluloost mööda vaadatakse, on asjaolu, et Magnuse suured plaanid ebaõnnestusid. Samas võimaldab tema elukäigu põhjalikum vaatlemine hulga paremini mõista Liivi sõja aegseid keerdkäike, mis otsustasid ka eestlaste saatuse järgnevaks pooleteiseks sajandiks.


Tunne Kelam. Eesti tee vabadusele, 2002

„Eesti tee vabadusele“ on edasiarendus 2001. a. suvel Rahvusraamatukogus avatud ning eelnevalt Saksamaa ja Euroopa parlamendis esitletud samanimelisest fotonäitusest. Fotoalbum kirjeldab autori pilgu läbi rahvuslik-demokraatliku alternatiivi kujunemisest kommunistlikule võimumonopolile Eestis. Raamatus on 46 must-valget fotot taasiseseisvumisele eelnenud sündmustest aastatel 1988—1991 ning selles protsessis aktiivselt osalenud isikutest. Kõik tekstid on eesti ja inglise keeles.



Mart Laar. Eesti Teises maailmasõjas. Tallinn, Grenader, 2005

Teise maailmasõja jooksul sattus Eesti kord natsliku, kord kommunistliku okupatsiooni alla. Mõlemad olid eestlastele vastumeelsed. Eestlased uskusid pikka aega et 14. augustil 1941 lääneliitlaste poolt Atlandi hartas antud lubadus — taastada sõja järel kõigi okupeeritud riikide iseseisvus — saab teoks. Rahvuslik vastupanuliikumine astus kontakti läänes tegutsevate Eesti diplomaatidega, andis välja lendlehti ning korraldas allumatuskampaaniaid. Eestlasi võitles II maailmasõjas mitme armee koosseisus. Venemaale viidud eesti sõjaväelaste ja mobiliseeritud meeste saatus oli traagiline. Talvel 1941–1942 suri sunnitöölaagritesse paigutatud eestlastest üle kolmandiku, ellujäänutest formeeriti 1942. a. 8. Eesti Laskurkorpus. Saksa mobilisatsiooniga kaasa läinud meestest moodustati pataljon „Narva“ ning 3. Eesti SS-Brigaad (hiljem 20. Eesti SS-Diviis). Alles 1944. a. suurenes eestlaste kaasaminek saksa mobilisatsiooniga — seda lootuses võidelda Eesti vabaduse eest. Viimane, ebaõnnestunud katse Eesti iseseisvuse taastamiseks tehti 1944. a. septembris. Meeleheitlikule vastupanule vaatamata kaotasid eestlased sõja tulemusel iseseisvuse ning sattusid NSV Liidu okupatsiooni alla.



Anton Hansen Tammsaare. Kõrboja peremees. Tallinn, Avita, 2004

Romaanile on järelsõna kirjutanud Epp Annus. Kui traditsiooniliselt on „Kõrboja peremehest“ püütud leida rahvusele olulist sõnumit, siis E. Annus käsitleb seda kui väikest lugu, mis ei taha deklareerida suuri tõdesid.



Labida ja relvaga. Eestlastest tööl ja võitluses II maailmasõjas. Elmatar, 2005

Raamatus on jäädvustatud peaaegu sajakonna noore eesti mehe ja naise saatus Riigitööteenistuses II maailmasõja aastatel ja paljude puhul edaspidigi. Üldse oli eestlastest tööteenistuslasi 1000 ringis, peaaegu pool nende nimedest on ka nende kaante vahel.


Erik Tohvri. Kaldaliiva. Tallinn, Varrak, 2005

Käesoleva romaaniga lõpetab autor autobiograafilisel materjalil põhineva romaanide seeria, mis koosneb kokku seitsmest raamatust:
„Äravalitu“ 1. ja 2. raamat, mis moodustavad telje, millega suuremal või vähemal määral põimuvad „Kaksikelu“ ja „Lummetallatud rada“. Romaanid „Majad jõe ääres“ ja „Elutöö“ jutustavad vagurast ja hellikust poisijõnglasest, tema kujunemisest ebakindlaks ja tuge otsivaks nooreks meheks ning lapselike illusioonide purunemisest. „Kaldaliiva“ jätkab seda teemat juba kogenud mehe silmade läbi, kes lõpuks jõuab äratundmisele, et igal inimesel on õigus valida oma tee ja, et saatus aitab ainult julgeid. Kokkuvõttes moodustub nendest raamatutest ülevaade ühe eestimaise suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Ennekõike räägib see raamat saatusest, tema kummalistest keerdkäikudest. Uskuge saatusesse, aga ärge jätke kõike tema hooleks.



Aino Thauvón-Suits. Minu mälestuste Eino Leino. Tallinn, Ilo, 2005

Aino Thauvón-Suits, Gustav Suitsu abikaasa ja kirjandusteadlane, ütleb oma 1958. a. ilmunud mälestusteraamatu kohta: „Tahaksin teile tutvustada üht elu näitelava tegelast sellisena, nagu mina teda näinud ja tundnud olen. Paljud arvatavasti ütlevad, et ma ei kujuta teda õigesti. Ütlevad, et teadsid ja tundsid teda hoopis teistsugusena. Eino Leinot võib iseloomustada väga erinevalt, võib mitut moodi hinnata tema suhet inimestesse.“

Nii jutustabki Leinot aastatepikku tundnud lähedane perekonnasõber südamlikult selle suure ja viljaka soome kirjaniku fantaasiatest, kreedost, riugastest, nõrkustest, kiindumustest, pettumustest ja eluväsimusest.

Värvikas peatükk on pühendatud ka Eino Leino Eesti-reisile a. 1921, mis äratas omal ajal palju tähelepanu. Leinot võeti Eestis vastu peaaegu nagu Soome riigi ametlikku saadikut, samal ajal aga ka nagu boheemlaskuningat, kellelt võis oodata igasuguseid üllatusi. Selles asjas Leino muidugi pettumust ei valmistanud...
(Järgneb)

Märkmed: