Tutvustame Tartu College'i raamatukogus leiduvat kirjandust.

Doris Kareva. Aja kuju. Verb, 2005.

Korgid lõi läbi. Ja närvid.
Rahadest rääkimata.
Tühjas pimedas toas
silitad musta kassi,
kes nurrub sädemeid.
Nende valgel näed järsku,
mis on.


Joosep Reinaru. Eesti pojad Teises maailmasõjas. 2005.

Mälestusraamat on pühendatud XX sajandi sõdurite ja sõjaohvrite järglastele.
Tekst illustreeritud fotodega.


Jaan Kross. Taevakivi (Kogutud teosed, 4) Tallinn, Virgela, 1999.

Sarja 4. osa sisaldab Jaan Krossi järgmisi proosapalasid:
• Taevakivi
• Kolmandad mäed
• Kahe kaotsiläinud paberi lugu
• Pöördtoolitund



Lilli Suburg. Kogutud kirjatööd. Tallinn, Eesti Raamat, 2002.

Lilli Suburgi (1841-1923) „Kogutud kirjatööd“ sisaldab nii jutustusi kui ka mälestusi: omal ajal suure populaarsuse võitnud romantilise „Liina“, realistlikus laadis ja rahvapärase keelega „Leeni“ ja „Linda“, 19. saj. II poole eluolu peegeldavaid memuaarilisi kirjatükke „C.R. Jakobson“, „Minu kolm sõpra“ ning pika ja ülevaatliku „Suburgi perekonna eluloo“. Koostanud Aino Undla-Põldmäe.




Arvo Mägi. Taalrimäng. Tallinn, Eesti Raamat, 2005.

Pagulasena Rootsis elanud viljaka romaani- ja novellikirjaniku Arvo Mägi (1913-2004) romaan valgustab eestlaste käekäiku viimase 100 aasta jooksul ühe suguvõsa – Taalrite (Taaldrite, Thalerite) viie põlvkonna perekonnaloo kaudu. Kirjanik keskendub eelkõige nendele perekondlikele seikadele, mis on olulised ühe suguvõsa kestmises – kuramaazhidele, kosjadele, pulmadele ja sündidele.


Eesti mõisad. Tallinn, Tänapäev, 2002.

„Eesti mõisad“ on järg möödunud aasta lõpus ilmunud raamatule „Eesti kirikud“. Mõlemad on Andres Tali kujunduses valminud pildialbumid, mis koostatud vanade fotode ja postkaartide põhjal. Raamatus on üle 200 pildi erakollektsionääridelt ja erinevatest muuseumifondidest. Pildiallkirjad on eesti, saksa ja inglise keeles. Lisatud on register ja Eesti mõisate kaart. Koostanud Ants Hein.




Tiina Nurk. Kõrgem Kunstikool Pallas 1919-1940. Tallinn, Tänapäev, 2004.

„Pallas“ tähistab eesti kultuuriloos nii kunstiühingut, kunstikooli kui kooliga seotud kunstnike loomingulist pärandit, mille puhul tavatsetakse kasutada koolkonna mõistet.
Kunstikool „Pallas“ on lahutamatult seotud järjepideva kunstihariduse alguse ja arenguga Eestis. Koolis sai professionaalse ettevalmistuse enamik kunstnikke, kelle looming kuulub 20. saj. eesti kunsti paremikku.
Pärast esmakordset ilmumist 1977. a. kujunes Tiina Nurga raamat „Kõrgem Kunstikool „Pallas““ otsekohe eesti kunstiteaduse klassikaks. See on olnud hädavajalik käsiraamat mitte ainult neile, keda huvitas „Pallase“ kunstikooli kujunemine, vaid kõigile kahe maailmasõja vahelisse eesti kunsti süüvijaile.
Illustratsiooniks 64 lehekülge täisvärvis maali.


Heiki Pärdi Eesti taluhäärberid. Tallinn, Tänapäev, 2005.

Elamu areng kajastab kõige paremini mõtteviisi ja elulaadi muutumist. Maarahva kujunemine moodsaks eesti rahvuseks peegeldub selgesti meie rahvapärases ehituskunstis. Vanade rehitarede asemel hakkasid tooni andma moodsad euroopalikud taluhooned. Neist kõige silmapaistvamad olid jõukamate ja uuendusmeelsemate talude suured esinduslikud elamud – häärberid. Riigikorra vahetumiste kiuste on suur osa häärbereid tänaseni säilinud. Käesolev on Eestis esimene omataoline album, mis sisaldab 228 fotot vanematest ja uuematest aegadest.





Anne Lange. Ants Oras. Tartu, Ilmamaa, 2005.

Inglise filoloog ja tõlkija Anne Lange on kirjutanud raamatu Ants Orase elust ja loomingust. Ants Oras oli inglise orientatsiooni tooja eesti kirjandusellu 1930-ndail aastail, uue luuletajatepõlvkonna („Arbujad“) koondaja Tartus, esteetiliselt nõudliku normi kehtestanud kirjanduskriitik, üliõpilasseltsi Veljesto ja Eesti PEN-klubi üks algatajaid. Enne sõda Tartu ja Helsingi, pärast põgenemist Läände-Florida ülikooli professor. Ta on tõlkinud inglise ja mitmest muustki keelest eesti keelde peamiselt luulet, kuid ka Shakespeare'i näidendeid, Goethe „Fausti“ ja Vergiliuse „Aeneise“.
Olles ebasoovitav isik nii Nõukogude kui Saksa okupatsioonivõimude silmis, põgenes Oras koos oma lähedastega 1943. a. Soome, sealt edasi Rootsi ja lõpuks USA-sse. Tema memuaarteos „Baltic Eclipse“ (1948) kuulutas maailmale Nõukogude ja Saksa ülekohtust Balti riikides aastail 1939-44.



Kristiina Ehin. Kaitseala. Tallinn, Huma, 2005.

kuu puperdab taevas
pojengid ootavad hommikut ja õnne
magan alles rusikas kätega
kui esimene päike libiseb üle läve
kirjutan end varjust välja
kas nii on hea?
endaga koos kevades

Luulekogumik, sekka poeetilisi päevikunoppeid.



Edzard Schaper. Timukas. Tallinn, Huma, 2002.

Edzard Schaper sündis 1908. a. Ostrowos, toonases Preisi provintsis Posenis. 1930. a. viis juhus ta Berliini rongijaamas kokku Tallinnast pärit Alice Pergelbaumiga, kellele Schaper veel samal õhtul abieluettepaneku tegi. Järgnesid aastad Eestis, kus kirjanik kiiresti kodunes ja seda maad armastama hakkas. Schaper on kirjutanud: „Eestist leidsin ma taas kõik: Põhja ja Ida, mulle pärimuslikus mõttes rabavalt lähedase maailma, milles kõik minu elus sai ühe aastakümne vältel tõeks ja võrdsuseks ja täielikuks identsuseks inimese ja maailma vahel. Nii nagu kosk otsib ja leiab oma tee, ületades kõik takistused, mis on nõrgemad tema languse jõust, nii sai see kõik minu omaks: Põhi ja Ida erinevate rahvuste, uskude ja ajaloo mitmekesisuses, ajaloo, mis oli nii suur...“
Eesti ja Eesti ajalugu olid Schaperile olulisimaks kirjandusliku inspiratsiooni allikaks.
„Timukas“ on Schaperi esimene romaan eesti keeles. Siin kirjeldatakse kroonikaliku täpsusega 1905. a. revolutsiooni kulgu, karistussalkade liikumist krahv Orlovi juhtimisel, nende suurust, mässu iseloomu ja sellest osavõtjaid. Romaan on pikitud 10-leheküljeliste tagasivaadetega Eesti ajalukku tsaar Aleksander I võimuletulekuni 1801. Eestlaste esimeste vabaduspüüete kõrval on suurt tähelepanu pälvinud baltisaksluse ajalugu ja enesetunnetus läbi aegade.

Märkmed: