2000. aastal avatud raamatukülas on see vaid üks mitmetest ettevõtmistest, millega Võtikvere Küla Selts igal aastal hakkama saab, seda kõike kodukülal elu sees hoidmiseks. Koostegemise kaudu on paranenud inimeste elukvaliteet ja küla säilimise väljavaated. Raamatuküla eesmärgiks on meele harimine kirjasõna kaudu ja inimeste motiveerimine kultuuri läbi.
Lähimasse raamatuärisse pääsemiseks tuleks Võtikverest ette võtta 60-kilomeetrine teekond, nüüd aga tuuakse külarahvale vaimuvara koju kätte. Mitmed Eesti juhtivad kirjastused olid oma raamatuid virnade kaupa välja pannud. Lisaks lõid meeleolu lõbusate rahvatantsude programm Nõmme Noortemaja rahvatantsurühmalt Sarvikud ja uuema põlve luuletaja Contra kaasahaaravad värsid tema enda väga elavas esituses.
Endisest metskonnamajast Võtikveres on saanud nüüd külamaja ja raamatuküla keskus. Annetuste abil on külamajas avatud väike raamatukogu, kus külarahvas saab kord nädalas raamatuid laenutada ja kohvi juua. Raamatukogu hoiab ilma palgata korras taluperenaine Viive Vare.
Raamatuküla tegevust koordineerib Soomes Eesti Päevalehe korrespondendina leiba teeniv Imbi Paju. Ta on Võtikverest pärit, seal elavad ka tema vanemad. “Kui oled kaugel, tahad eriti midagi isamaa ja koduküla jaoks teha. Olles ajakirjanik, näen palju ebaõiglust ja seeläbi mõistsin, et sulega ei saavuta nii palju, tuleb midagi konkreetset oma kodukoha jaoks ära teha,” selgitas Imbi Paju oma ideede tagamaid.
Paju on Eesti raamatuküla asutaja ja arendaja. Tema sõnul tekkis täpsem ettekujutus võimalikest uuendussammudest kodukülas siis, kui metskond Võtikvere mõisas likvideeriti. “Kahju oli eemalt vaadata ja aru saada, kuidas peaaegu kahesaja-aastased aidad aeglaselt lagunesid ja kõik jäi liiga vaikseks,” kirjeldas Paju.
“Küla ja keskkond” oli esimene üritus metskonna likvideerimise järgselt, see kujutas endast kolme maakonna osavõtul ühist külapäeva. “Esialgu oli raske inimesi ühe mütsi alla saada. Paljudes oli Nõukogude ajast säilinud pessimismi, esines usaldamatust, rahvas polnud harjunud sõna peale lootma,” tunnistas Imbi Paju. Tema sõnul tegelevad nüüd juba kõik kohalikud külaarendusega. Iga inimese tugevad pooled on üles otsitud ja ühtse soovi kallal näeb magusat vaeva terve küla, seda tehakse veel oma põhitöö kõrvalt.
Võtikvere raamatuküla arendamisel võeti eeskuju Euroopa raamatuküladest. Esimeseks aastaks patrooniks valitud kirjanik Rein Veidemann on öelnud, et raamatuküla komme on meile küll mujalt tulnud, kuid ta on meile väga omane, sest oleme raamaturahvas. Imbi Paju on paljudes Euroopa raamatukülades käinud ja ikka uusi ideid kaasa toonud. Paju sõnul on kõik raamatukülad väga hästi läbi löönud. “Tavaliselt on neid igas riigis üks, Saksamaal ja Prantsusmaal koguni kaks. Suurim vahe meie külaga on selles, et kui Euroopas on tavaliselt tegemist vanade raamatutega, siis meil on enamus müügil olevaist uued, kuna Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal hävis umbes 90% meie kirjavarast,” selgitas Paju.
Siiski leidus Võtikveres tuntud Eesti kirjastuste kõrval ka mõni vanema kirjavara müüja. Jõgevamaa mees Toivo Õunapuu on terve oma elu raamatuid uurinud ja neid kogunud. Nii oli tema väljapaneku hulgas mitusada aastat vana piibel ja aastakümnete taguseid ajakirju „Kaunis kodu“ ja „Tänapäev“. Õunapuu rääkis naljaga pooleks, et hakkas oma raamatuid alles siis müüma, kui ise enam tuppa ära ei mahtunud. „Rohkem ostetakse ajaloolisi romaane ja ajaloolise väärtusega raamatuid. Naised ostavad ka vanemaid kodukirju, lootes leida vanarahva tarkuseteri ja tähelepanekuid,“ kinnitas Õunapuu.
hetamm@hot.ee