Alanud humoorika looga, peatus kõneleja Toronto Eesti Võitlejate Ühingu (TEVÜ) ajalool.
1950-ndate aastate algul oli Torontosse kogunenud hulgaliselt eesti sõjamehi, vajati oma organisatsiooni. Toronto Eesti Seltsi eestvedamisel kutsuti 29. nov. 1951 kokku organiseerimiskoosolek 49 endise sõjamehe osalusel. Moodustati organiseerimistoimkond.
Ametlik TEVÜ asutamiskoosolek kutsuti kokku 27. nov. 1952 Vana-Andrese kirikus. Põhikiri jäi algul lahkarvamuste tõttu vastu võtmata.
Esimeseks esimeheks valiti August Tomander, juhatusse J. Ellandi, A. Luitsalu, H. Suursööt, K. Tamm, M. Tarum ja A. Vabamäe.
19. märtsil 1953 toimunud ühingu erakorralisel peakoosolekul võeti vastu põhikiri. Esimesel tegevusaastal võeti vastu ka kodukord, asutati laskurklubi ja korraldati omavahelisi koosviibimisi.
3. dets. 1953 tähistati esmakordselt Vabadussõja algust kontsertaktusega — traditsioon, mis on kestnud tänini. Tegevus oli hoogne — müüdi Eesti Maja
aktsiaid, korraldati sõjameeste suvepäevi jm.
1957.a. peakoosolekul muudeti põhikirja esimest sätet selliselt, et osutus võimalikuks liikmeks vastu võtta ka neid, kes ei olnud relvaga võidelnud kommunismi vastu.
Vabadusristi kavalerid annetasid 1963.a. ühingule lipu, mille õnnistas õp. A. Raidur. Kõigi langenute mälestuseks asetati Eesti Maja seinale Vello Hubeli kavandatud pronksist Eesti maakaart ajalooliste lahingupaikade tähistusega.
1964.a. tekitas kõmu ja lahkarvamusi punakirjanik R. Sirge külaskäik. Kutsuti kokku erakorraline peakoosolek, kus avaldati umbusaldust juhatusele. Esimees E. Silma ja tema mõttekaaslaste lahkumise järel lisandus 23 uut liiget ja asuti tegutsema Boris Leemani juhtimisel.
1967.a. alustas ühingu juures tegevust naisring, millest hiljem võrsus iseseisva organisatsioonina Eesti Invaliide Toetav Naisring Torontos. Järgnesid mitmed poliitilised aktsioonid. Toetati Ilmar Heinsoo kandidatuuri aukonsuli kohale.
Ühingu 25-aastast ajalugu hõlmav „Vabadusvõitluse teedel” ilmus 1979.a. A. Kala toimetusel. Järgnenud 15-aastast tegevusperioodi käsitleb 1993.a. Ü. Jürima toimetusel ilmunud „Vabadusvõitluse teedel II”.
Osaleti suureks meeleavalduseks kujunenud Esto-84 rongkäigus, kus nõuti Mart Nikluse ja Enn Tarto vabastamist. Korraldati sõduriõhtuid, jagati toetusi Toronto eesti koolidele, Balti Vabadusliidule jt.
1991-92 arendati ühistegevust Eestis viibivate endiste võitlejatega. 1993.a. tehti ametlik visiit tollasele Eesti Kaitseväe juhatajale Aleksander Einselnile. Saadeti märgukirju presidendile, peaministrile jt. nõudega kõrvaldada pronkssõdur Tõnismäelt, saata kolonistid Eestist välja, taastada 1939.a. riigipiir ja eemaldada endised punategelased riigi võtmepositsioonidelt.
Pingeid tekitas vitriin Eesti Majas, kus oli eesti ohvitseri vormis mannekeen mitmete vaprusmärkidega, mis äratas juutide tähelepanu. Viimased nõudsid selle eemaldamist. Asi lahenes rahulikult, kuid hiljem vitriin rüüstati ja on nüüd tühi.
Toetati Idapataljonide kokkutulekut ja mälestusmärgi püstitamist, Vaivara mälestusmüüri rajamist, skautide suurlaagi ajal metsavendade punkri ehitamist, Eesti Laskurliitu ja Invaliide Toetavat Naisringi nende 30. juubelil.
Aktiivselt osaleti Esto-2000-l, Rahvuskongressile esitati selgesõnaline resolutsioon. Viimase aktsioonina kingiti lipp Eesti Naiskodukaitsele, mille andis üle TEVÜ esimees Ilor Tamm k.a. Võidupühal.
Kõneleja tänas ja tõstis esile Georg Iltali teeneid, kes on ühingu koosviibimistel ja üritustel mänginud tantsu- meeleolu- ja marsimuusikat.
Ühingu liikmeskonda on selle ajaloo jooksul kuulunud 419 liiget, neist 19 Vabadusristi kavaleri. Paljud on nüüdseks langenud manalasse, tegevusest eemale jäänud tervislikel või muudel põhjustel.
Lõpuks märkis kõneleja, et igaühel, kes on TEVÜ-s tegutsenud on omi mõtteid ja mälestusi sellest. „Loodan, et eeltoodu äratab mälestusi ja tekitab omavahelist diskussiooni,” lõpetas R. Moks oma kõne.