Pühapäeval, 24. aprillil toimus Tartu College’i saalis Tartu Instituudi korraldusel kirjandusteadlase ja moodsa draama emeriitprofessori


Mardi Valgemäe loeng teemal „Kas raha on paha? Teatritekst ja turumajandus“. Kuigi nädalalõpp oli koormatud mitmesugustest üritustest, mõned isegi ajaliselt kattuvad, oli loengut kuulama ilmunud kenake hulk inimesi. Korraldajate poolt tutvustas lektorit Kaja Telmet.

Rahaahnus ja sellest tulenevad probleemid on iidsest ajast tulipunktis olnud. Ka tänapäeva eesti dramaturgias leiavad kapitalismiga kaasuvad väärnähted äramärkimist. Kuigi need ei ole üksnes turumajandusega seotud pahed, toob avatud ühiskond sellised nähtused ajakirjanduse kaudu teravalt esile. Kapitalismi ürgseimat põhimõtet kasumist on tabavalt väljendanud shoti filosoof ja majandusteadlane Adam Smith juba aastal 1776: „See ei ole mitte lihuniku, õllepruulija või pagari heatahtlikkus, mille peale me lootma jääme, et einetada, vaid nende omakasupüüdlikkus. Me pöördume mitte nende inimlikkuse, vaid isekuse poole, ning räägime mitte meie vajadusest, vaid nende hüvedest.“ Smithi kaasmaalane Thomas Carlyle nimetas poliitilist ökonoomiat süngeks teaduseks ja eestlastel on rahvapärane ütlus „inimene on maias raha peale nagu kurat hinge järele“.

Jõukust on alati ihaldatud ning rahaahnuse taunimine on tuttav näidendite säilimise kaudu antiigist. Molière’i kuulus lavateos „Ihnur“ on rajatud Plautuse „Aululariale“ (Kullapotikomöödia). Aristophanes kirjutas oma „Plutose“ (Rikkus) ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi. Uusimas eesti dramaturgias on esimestena käsitanud rikastumise teemat Paul-Eerik Rummo („Valguse põik“) ja Mati Unt („Tuleingel“). Esineb ka klassikute ümbertöötlusi: Vladislav Korzhetsi „Kolmekrooniooper“ on rajatud Bertold Brechti „Kolmekrossiooperile“, ja Merle Karusoo näitetrupi ühistööna valmis „Second-händ“, mille eeskujuks on Eduard Vilde „Pisuhänd“. Neile on järgnenud mitmeid teisi, nagu Mart Kivastik -(„Näitemäng“), Andrus Kivirähk („Jalutuskäik vikerkaarel“, „Papagoide päevad“) ning Jaan Tätte („Ristumine peateega“). Ka Madis Kõiv ja Rein Saluri on oma näidendites sama teemat käsitlenud.

Kapitalistlik mõtlemisviis kasumist on sama vana kui ajalugu. Aristoteles taunis liigkasuvõttu, Jeesus ajas rahavahetajad templist välja ning Dante asetas alkäemaksuvõtjad ja teised ahnitsejad „Põrgu“ kaheksandasse ringi, veelgi sügavamale kui mõrvarid. Muutus toimus aga 16. sajandil seoses usupuhastusega. Kalvinistid, protestantismi parempoolsed äärmuslased, õigustasid kasumiiha. Ja kuigi Martin Luther jutlustas kasumiiha vastu, legimiteeris tema saksakeelne piiblitõlge omandi imperatiivi, omistades seega kapitalismile pühakirja näilise heakskiidu. 17. sajandi inglise vaimulik Richard Baxter kinnitab, et kui motivatsiooniks on Jumala võimu ja au kiitmine, siis tohib rikkust koguda niipalju kui keegi jaksab. 18. sajandi suurkuju Benjamin Franklin hakkas oma kalvinistliku isa õpetuse kohaselt agaralt jõukust koguma ja mõtles välja oma kaasmaalaste elu iseloomustava ütluse „aeg on raha“. 20. sajandi ühel rikkaimal ameerika kapitalistil John D. Rockefelleril on juba ülbust väita, et ta raha on talle andnud Jumal. Pole siis imeks panna, et tänapäeval mõnel pool teenitakse jumalat, kelle pühakirja põhiteksti moodustab üldiselt käibel olev parool: ent nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, need kolm; aga suurim neist on — raha.

Rõõmustava nähtena oli pärast loengu lõppu rohkesti sõnavõtjaid. Tekkinud elav diskussioon kujunes vaata et huvitavamaks kui loeng ise. Leidus nii kasumi printsiibi kaitsjaid kui selle taunijaid. Lektoril tuli vastata hulgale küsimustele ning anda rohkeid lisaseletusi. Kui keegi kuulajaskonnast küsis, kas tema teatud väljend või väide oli mõeldud provokatsioonina, vastas lektor, et iga loengupidaja peaks ühtlasi olema osav provokaator, sest kellelegi pole antud jumalikku tarkust, et esitada täit tõde. Ühiselt väideldes ja arutades jõutakse tõele ligemale, mis on vaba diskussiooni eesmärk ja otstarve. Kui teravmeelne, tabav ja — kui õige! Oli rõõm jälgida intelligentset, sütitavat, kuid vaoshoitud väitlust, mis õieti ei lõppenudki, vaid vaibus hetkeks, et traditsioonilise kohvi ja kringli juures vaba vestluse vormis jätkuda.

Kas, ja kui, siis kui paha see raha ikkagi on, jäigi selgelt välja ütlemata. Ehk lubatakse viimane sõna selles osas allakirjutanule, nüüd, kus vastuvaidlemine on juba veidi raskendatud. Tuletagem meelde eesti vanasõna, mis ütleb, et raha on hea sulane, aga paha peremees. Sellele toetudes võiks öelda, et ei olegi tähtis, kui palju keegi elu jooksul on varandust kokku ajanud, tähtis on varanduse ja selle omaja omavaheline suhe — kumb kumba käsutab.

Märkmed: