Mind on alati võlunud loogika ja ärritanud loogikavead. Elu Eestimaal ei ole enam loogiline.
1. Meil on rikas maa, mis on toitnud tunduvalt suuremaid rahvahulki, kui elab siin praegu. 2. Meil on oluliselt parem tehnoloogia, kui oli mõnikümmend aastat tagasi. 3. Meil on VABADUS end ise korraldada ja väljendada initsiatiivi oma saatuse juhtimiseks (enda tehtut müüa, omavahel vahetada, tegelda ettevõtlusega...). 4. Internet on andnud meie kasutusse enneolematult avara inforuumi ehk juurdepääsu teabematerjalidele.
Kuid midagi väga kummalist on toimumas – toiduhinnad kasvavad ja räägitakse planeedi ülarahvastumise tõttu ähvardavast näljast. Siin aga tühjenevad viljakad maapiirkonnad. Huvitav, kelle jaoks? Mida ütleksid meie töökad vaarisad ja -emad tänase kohta – eestlane nälgib omal maal, kui ei ole sõda ja on VABADUS?
Väitlustraditsioone eirates
Kui loodad, et ma nüüd järgnevas mõnd erakonda materdama hakkan, pead pettuma. Mul ei ole kõige vähematki huvi mitte ühegi erakonna vastu ei positiivses ega negatiivses võtmes. Poliitilise väitluse traditsioone eirates tahaksin hoopis rõhutada: pidage vastu, Eesti eliit, pidage vastu, ärimehed, ettevõtjad, meie riigielu korraldajad! Meist keegi ei või teada, mis juhtuks, kui mingi lihtsameelne jõud kogu senise elu siin pea peale pööraks! Loogilisi hoiatusi minevikus toimunust pole raske ära tunda.
Ometi tajume, et midagi oleks vaja muuta.
Kõlab kahtlaselt loosunglikult, et kõige lihtsam on alustada iseenda muutmisest. Julgen seda väita isikliku kogemuse põhjal. Pole raske leida raamatuid või internetimaterjale, mis esitavad praeguste hädade kohta loogilisi seoseid, mida pealiskaudne meediatarbija ei märka. Pilt võib saada võrdlemisi sünge ja murettekitav, aga samavõrra vabastav ja uutele eesmärkidele suunav.
Maailma majandusega, eriti rahandusega on midagi korrast ära, kuid selles valdkonnas kaasarääkimiseks oleme liiga väikesed. Nõustun väitega, et meie ise vaevleme ideede puudumise kriisis – miski pärsib jõuliselt meie rahva LOOVUST.
Kooliõpetajate rollist
Mulle tundub, et KOOLID ja nendes töötavad ÕPETAJAD peaksid tajuma uut tüüpi VASTUTUST ja mõistma, et meie riigi sisemiste vastuolude põhjusi tuleb otsida kahjuks ka nende endi igapäevatööst. Kas pole hilja streikida palga pärast, kui kujunenud olukorra tekkele oled sa õpetajana ise kaasa aidanud?! Mitte palga pärast ei tuleks streikida, vaid streikida oleks tulnud oluliselt varem, kui ametnikud (kes on samuti kellegi kunagised õpilased!!!) üle pingutama ja koolide LOOMEVABADUST piirama hakkasid!
Ärritan lehelugejat ÕPETAJAT tahtlikult, et äratada huvi ja kaasamõtlemist – ka vastuväidete kujul. Kuid millel sinu protest põhineb? Kas isiklikul kogemusel ja veendumustel? Ja millel põhinevad veendumused?
Kulutasand mõistlikuks
Meie rikka kodumaa ja maailmas valitsevate seoste üle mõtiskledes sündis mu peas hiljuti üks ketserlik IDEE, mida ma ei ole sellisel kujul kusagil kohanud – optimeerida maaelaniku igapäevakulud tasemele, mille juures võiks rahulolevalt madala palga eest töötada, tundmata ennast sealjuures vaesena. Kirjutaksin sulle tulevikus pikemalt, kui odav võib olla elu maal, kui samas kõrval on oma mets küttepuudega ning aias kasvavad kartulid ja muu vajalik.
Kuna aga praegu seda odavat maaelu sulle kusagilt vist ei paista ja maaelanikud põgenevad linnadesse, olekski aeg pead tööle panna ja asuda kõrvaldama mõjureid, mis on põhjustanud maapiirkondade taandarengu. Oluline tähendus on HARIDUSEL, mis tundub liiga ühekülgne ja tingimusi ning laste erinevusi eirav.
Madala kulutasandi poole püüdlemine ei meeldiks meie valitsusjuhtidele ja veel vähem pankadele, kuna MAJANDUSKASV on kujunenud tähtsaimaks eesmärgiks. Kuid ma ei ole väitnud, nagu peaksid kõik sama taotlema. Mind häirib, et vaatamata võimalusterohkele liberaalmajandusele on töökale lihtinimesele liiga vähe valikuid jäetud.
Lõputu tarbimiskasv või ekspordivõimekus?
Mis oleks, kui lõpetaksime virisemise poliitikute antud valimislubaduste üle ja otsiksime toetust heatahtlikule lubadusele “altpoolt“: ME TULEME TEILE APPI! Aidake meid liikuda madala kulutasandi poole, mille juures on puhtmatemaatiliselt mõistlik töötamine niivõrd madala palgatasemega, et sellise tööjõu olemasolu motiveeriks ettevõtjaid tootmist meie maapiirkondade haruettevõtetesse kolima. Madala kulutasemega maaelanikud, kes suure osa esmavajalikku toitu ja elamute kütte endale ise toodavad, võiksid tõsta oluliselt Eesti EKSPORDIVÕIMEKUST.
Mina ei tunneks madala palgaga töötamisel alaväärsust, vaid uhkust ja turvatunnet, et olen teinud tarku otsuseid ja saavutanud SÕLTUMATUSE määrata oma saatust ise.
Majandusteadlane Andres Arrak näeb praeguses kriisiolukorras Eesti unikaalset võimalust saada üheks elamisväärsemaks ja konkurentsivõimelisemaks paigaks maailmas.
Mida on andnud kellegi teise kirumine, nagu seda internetikommentaarides näed või vox populi tüüpi saadetes kuuled? Oleks ehk aeg juhtida meie ühine vaimuenergia millegi tulemuslikuma suunas?
Kodu on eestlase põline eesmärk
Erinevaid eluvaldkondi siduv idee sai alguse lihtsustatud ehitustehnoloogiate otsimisest väga ökonoomsete ahiküttega maamajade rajamiseks. Madala kulutasandi eelduseks saanud mugav kaasaegne elamu ei pea kerkima “rätsepatööna“ (väljendan nii erialase käsitöö mahukust vastandina rõivatööstuse automatiseeritud liinitööle). Tänapäeva tehnoloogiline tase lubaks ehitada oluliselt odavamalt, kui see meie senistesse arusaamadesse on kinnistunud. Märksõnadeks on koostöö ja infovabadus.
Optimeeritud ehitustehnoloogiat valdavad kogukonnad saaksid rajada küladesse tootmishooneid ja neid ettevõtjatele odavalt rentida. Samal põhimõttel võiksid kerkida koosõppetoad koduõppele vormistatud maalastele. Ehk tegelikke vajadusi arvestava haridusesisuga koolid tõelise MEIE-tunde alusel. Pikem käsitlus ei mahu leheloo raamidesse, kuid ära arva, et allakirjutanu kord kümne aasta jooksul ajalehele arvamuslugu kirjutades utoopilist lahmimist lubada võiks!
Koostöö hariduse kaudu (ja ka vastupidi)
Oma küsiva pilgu pööran esmalt ikkagi MAAKOOLI ÕPETAJA poole. Ma ei süüdista sind milleski. Vastupidi – olen ise õpetajana palju vigu teinud ja käsutäitjana toiminud. Või veelgi hullem – olen teinud ränki vigu elus, ettevõtjana, inimesena. Kas ma peaksin endale selle tõttu keelama püüdlemise parema ühiskonna poole? Raha kogumisega mina oma tulevikku enam kindlustada ei looda. Heade inimeste koondamisega, üksteise aitamisega, koostööga – seda küll. Tahaksin teemat jätkata ja loen huviga artikli veebiversiooni kommentaare.
