Nagu akadeemias tavaks, luuakse ühinguid vastavatele uurimisaladele, mis korraldavad rahvusvahelisi konverentse ja erialast infovahetust. Kanadas on selleks ühinguks Canadian Institute for Conflict Resolution.
Hiljuti pidas see ühing ühes Ottawa ülikoolis kahepäevase temaatilise konverentsi „Naised rahu ehitamas“. Kaks aastat varem oli Kanadas korraldatud konverentsi teemaks „Rahu elukutsena 21. sajandil“. Peakõnelejaks oli tookord Norra professor Johann Galtung, keda tutvustati moodsa rahu-uurimise isana. Prof. Galtung arvab, et rikkad läänemaailma kristlikud demokraatiad on fashistlikud ja ta vihkab neid. Ta imetleb Fidel Castrot, kuid tema suurim lugupidamine kuulub puna-Hiina diktaatorile Mao Zedongile, kes tema arvates lõplikult vabastas Hiina. Ta võrdleb Ameerikat natsi-Saksamaaga.
Pole ime, et need rahu-uurijad õigustavad moslemiterroriste, kes enesetapupommidega süütuid inimesi tapavad, leides, et moslemitel on tuline õigus maksta kätte läänemaailmale nendele osutatud ülekohtu eest!
Siiski leidub akadeemikuid, kes, analüüsinud rahu-uurijate õppematerjale, leiavad, et need ei ole intellektuaalselt järjekindlad, on täis vasakpoolset äärmuslikku ideoloogiat, mistõttu need ei vääri akadeemilist staatust. Sellele vaatamata õitsevad rahu-uurimise kursused paljudes ülikoolides.
Mida teevad sellise kursuse lõpetanud üliõpilased? Neil ei ole patriootilist suhtumist oma riiki. Neid leidub paljudes vasakpoolsetes ühingutes, mis ei ole küll valitsuste osad, kuid mõjutavad valitsuste poliitikat. Nad korraldavad rahvusvahelisi konverentse, kus nad oma ideoloogiat arendavad ja propageerivad.
Sajad miljonid inimesed, kes on kommunistliku türannia all elanud, ootavad ikka veel pikisilmi, et kommunismi kuriteod inimsuse vastu kord hukka mõistetaks, nagu seda on tehtud natsikuritegudega. Rahu-uurijad ja nende rahvusvaheline mõju on üheks suureks teguriks, miks seda tehtud ei ole.