Ärevust-tekitavaid uudiseid on tulnud viimasel ajal kahest USA eelmise presidendi George W. Bushi poolt „kurjuse telgriikideks“ ristitud maadest: Põhja-Koreast ja Iraanist. Nähtavasti oli Bushil õigus, ja sellega tuleb tema mantlipärijal Barack Obamal nüüd silmitsi seista ja tegelda.

Presidendivalimistest ajendatud rahutused Iraanis

Nädalavahetusel lahvatasid kokkupõrked Iraani presidendivalimised kaotanud reformisti Mir Hossein Mousavi toetajate ja teist korda presidendiks valitud Mahmoud Ahmadinejadi poolehoidjate vahel. Vaatlejate hinnangul peegeldavad need rahutused islamiriigi sisemist lõhestatust.

Teateid meeleavaldajate ja võimude vahelistest kokkupõrgetest on lisaks Teheranile tulnud ka Mashadist, Esfahanist, Tabrizist ning riigi lõunaosas asuvast Shirazist.

Pühapäeva õhtul Mousaviga kohtunud Iraani tegeliku riigipea, kõrgeima usujuhi ajatolla Ali Khamenei kinnitusel peab põhiseaduse järelevalvenõukogult valimistulemuste tühistamist nõudva Mousavi apellatsioon olema rahulik ja seaduslik.

Kuigi siseministeeriumi ametlike kinnituste kohaselt kogus Ahmadinejad valimistel 62,6% häältest, jäi president Iraani opositsiooni portaalide andmetel 5,7 miljoni häälega koguni kolmandaks. Väidetavalt edestasid teda nii 19,1 miljoni toetuse pälvinud Mousavi kui Mehdi Karoubi.

Nii USA kui Euroopa Liidu riigid väljendasid hämmeldust Iraanis toimuva üle.

Iraani võimud ei lubanud teisipäeval välisajakirjanikel lahkuda oma büroodest kajastama Teheranis toimuvaid massimeeleavaldusi.

„Ühelgi ajakirjanikul pole luba linnast uudiseid teha, pildistada ega filmida,“ ütles valitsuse ametnik.
Mousavi jättis ära teisipäevale kavandatud uue protestiaktsiooni, et „kaitsta oma toetajate elusid“. Teisipäevastel andmetel oli rahutustes hukkunud 7 inimest.

Kuidas saab Põhja-Korea enesele lubada tuumaprogrammi?

Ajakirjas Newsweek arutatati, kuidas on võimalik, et nälgiv ja puruvaene Põhja-Korea on käima lükanud eduka raketi- ja tuumaprogrammi. Ometi on ta sellega toime tulnud, demonstreerides viimasel ajal oma „saavutusi“ ballistiliste rakettide väljatulistamise ja äsjase maa-aluse tuumaplahvatusega.

Mõistagi ei jäänud selline jõudemonstratsioon rahvusvahelise vastukajata. ÜRO otsustas 12. juunil karmistada sanktsioone Põhja-Korea vastu.

Vastav resolutsioon ei luba küll Põhja-Korea suhtes jõudu kasutada, kuid ette on nähtud Põhja-Koreasse suunduvate kaubasaadetiste põhjalikum kontroll, et peatada tuuma- ja raketiprogrammi arendamiseks kasutatavate kaupade tarnimine riiki. Karmistatakse ka relvaembargot ja finantspiiranguid.

Vastuseks sellele teatas Põhja-Korea järgmisel päeval, et muudab toodetava plutooniumi relvakõlblikuks; alustab uraani rikastamist ning ei loobu mitte kunagi oma tuumaprogrammist. Ka ähvardati igasugustele katsetele riiki isoleerida vastata sõjaliselt.

Rahvusvaheline üldsus ei tea palju sellest, mis Põhja-Koreas tegelikult toimub. Üksikute sealviibinute sõnul on tegemist kirjeldamatu surma- ja õudusteriigiga, mille kõrval isegi Stalini-aegne N. Liit kahvatub.

Ajal, mil paljud põhjakorealased suudavad vaevu hinge sees hoida, eraldatakse näiteks miljonilise armee kulude katteks 40% eelarvest. Teated riigi majanduslikust olukorrast on vastuolulised – mõnedel andmetel on Põhja-Korea kokkuvarisemise äärel, mistõttu püüabki nüüd muskleid pingutada ja vägevust demonstreerida. CIA hinnangul pole aga olukord nii paha: sealne rahvuslik koguprodukt moodustavat 40 miljardit dollarit, ja ajal, mil enamus riike vaevleb majanduskriisis, kasvavat sealne majandus 1,5% aastas. (Ajakirjanduses ilmunu põhjal EE)

Märkmed: