Aadu Jõgiaas
Delfi Rahva hääl
22. aastat tagasi, 13.jaanuaril 1991. aastal toimus Leedu pealinnas Vilniuses Nõukogude Liidu sõjaväeline rünnak Leedu elanike vastu, kes ei tahtnud enam olla üks osa maailma suurriigist. KGB lahinguüksuse „Alfa“ ja Pihkva Dessantdiviisi rünnakute tagajärjel hukkus 14 inimest ja vigastada said sajad.
Juba Leedu sündmuste toimumise ajal oli selge, et samasugune mässuliste vabariikide „rahustamine“ võib ees oodata Lätit ja Eestit. Tollane Eesti Kodukaitse ülemkomissar Henn Karits meenutab 2012.a. ilmunud raamatus „Leegitseval piiril“ tekkinud olukorda järgnevalt:
„Oli selge, et nüüd tuleb Tallinna kord. Vilniuses ja Riias alustati rahva kaitseks barrikaadide rajamist. Naabrite kogemus näitas, et kaitsetu rahvahulk ei peata sõjardite tanke. Üha enam tuli Kodukaitse staapi teateid küsimusega, miks Tallinn ei valmistu kriisiolukorras Toompeale kogunevat rahvast kaitsma tankiroomikute eest.
Meelde on jäänud valges mantlis noorepoolne naisterahvas, kes hingestatult nõudis Kodukaitselt tegutsemist. Seisime oma uutes sinihallides vormides Komandandi maja trepil üsna sõnatult. Kuidagi ei tahtnud Toompead prügimäeks teha. Äkki meenus, et eelmise suve jaanipäeval oli Hiiu staadionil minu juurde tulnud Nomme Kodukaitse rühma mees, kes pakkus üsna utoopilist voimalust oma Rannakivi firmaga blokeerida sojaväe rasketehnika liikumist linnas.
Nüüd, pool aastat hiljem, otsisin Indrek Sildami üles ja ta oli kohe valmis oma kogemustega kaasa lööma. Selgus, et firrma Finestone oli Venemaalt, Ukrainast ja Karjalast kohale vedanud suure hulga graniitrahne ja ladustanud need töötlemiseks Lasnamäele oma eelkäija, Ehitus-teenindusvalitsuse tootmisbaasi territooriumile.Nõusolek firma juhtidelt tuli kohe.Õhtul käisime lossimüürid üle ja pilt barrikaadide paigutuse suhtes sai selgeks.
Esimene kahekordne kaitseliin tuleb panna Toompea tänaval Hirvepargi ja Harjuoru järskude kallakute vahele Falgi teel, Rootsi bastioni astangu joonele. Komandandi tee tuleb lõigata ära Kiek in de Köki torni ja Harjuoru sügaviku joonelt.
Teine, kolmekordne liin, Toompea tänavale Komandandi maja ja lossimüüri vahele ning Pika jala ülemise osa hoonete vahele. Kolmas liin, betoonplokkidest müür, tuleb Toompea lossi ette.
Palusin kaitseliitlast, arhitekt Hindrek Piiberit, kes nüüdseks on Eesti kaitseväe major ja enamiku uute piirivalvekordonite autor, teha Toompea kaitserajatiste eskiis. Kirjutasin eskiisile peale ehitus- ja transpordifirmade nimed, kellega oli läbirääkimisi peetud. Andrus Öövel läks ohtul plaaniga üle lossiplatsi valitsuse noupidamisele.
Öösel tagasi tulles viskas ta väsinult lauale viseerimata plaani. Valitsuses oli arvatud, et me seal Kodukaitse staabis oleme ikka päris utopistid, aga meie ettepanek jäeti siiski päevakorda.
Järgmisel hommikul hakkasime tegutsema staabi kõigi jõududega. Asutused, kellega ühendust votsime, olid koik valmis kaasa lööma. Juba keskpäeval hakkas rasketehnika Toompeale saabuma. Minul oli tänavalt raadioside staabiga ja nendel telefoniside asutustega. Nüüd kulus mulle jälle ära ehitusinseneri kogemus. Kui suured veokid hakkasid 20-tonniste kivirahnudega saabuma ja voimsad kraanad ajasid oma nooled taeva poole püsti, tundus Kalevite kants jälle kunagise lahinguväljana.
Koige tähtsam oli vältida ummikuid. Selleks olid Kodukaitse vormis mehed raadiosaatjate ja sauadega tänavaristmikel. Toompea kitsad tänavad ja kallakud nõudsid oskuslikku tegutsemist. Kraanajuht Olavi Ohlau 25-tonnise Bumariga oli toeline meister. Kõikjale jõudis oma oskustega appi ka Indrek Sildam, ja vabatahtlike abilisi jätkus. Kividel puuduvad tõsteaasad ja nende ohutu troppimine kraana otsa on tõeline kunst. Terastrosside ja kivide vahelt lendasid vingudes sädemed ja teravad kivikillud. Ei olnud siin enam aega ohutustehnikat jälgida, kui vaenlane oli ähvardamas.
Ei mäleta täpselt, mitu ööd-päeva see „lahing“ käis, kuid ühel hilisohtul oli kõik paigas ja vaikus võttis maad. Barrikaadide taha jäi vaid üks tuletõrje paakauto ja üks kraana Toompea tänavale jäetud sõiduavade sulgemiseks.“
Eile oli Leedus leinapäev, alles paarkümmend aastat tagasi ootasime me hingevärinal igat naabritelt tulevat uudist, sest me võitlesime ühise vaenlase – Nõukogude Liidu vastu. Meie rahvaste taasiseseisvumine toimus erinevalt, aga oma vaimus olime tollal alati ühtsed.
Igavene au meie ühise vabaduse eest langenutele ja jäägu see traagiline sündmus alatiseks meie mällu ning meenutustesse.
Rahva hääl Häbi, et Eesti ei meenutanud väärikalt 1991. aastal Leedus toimunud veriseid sündmuseid (2)
Eestlased Eestis | 16 Jan 2013 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tundub, et 25 aastat tagasi ühist okupatsioonist vabanemist alustanud Eesti, Läti ja Leedu tänased valitsejad ei hooli enam kunagisest ühtsusest. Ilmselt on neil inimestel tegu vähese lugupidamisega teiste rahvaste suhtes ja isikliku osaduse puudumisega tollastes vabanemise e. iseseisvumise sündmustes.
1923. aasta 10. jaanuaril vallutas Leedu Memeli (Klaipeda) piirkonna, mis oli Rahvasteliidu kontrolli all ja linnas asus Prantsuse garnison.
Eestlased Eestis
TRENDING
