www.DELFI.ee
Üks asi on muidugi numbrid. Kuid mind huvitab selliste kvantitatiivsete näitajate kõrval ka kvalitatiivne pool — kui palju me oma reaalses elus religioosseid väärtusi endas kanname ja nende kohaselt talitame.
Pole parata — ühiskonna ilmalikustumine toob endaga kaasa ka väärtustest taandumise, väärtuste marginaliseerumise.
USA-s on uuritud inimeste empaatiavõimet ja on jõutud päris kurvastavatele järeldustele: näiteks on tänapäevased üliõpilased isekamad ja väiksema empaatiavõimega kui kahe põlvkonna tagused tudengid. Psühholoogide kinnitusel kaob kiiresti kõrgkooliõpilaste võime teistele inimestele kaasa tunda. Empaatiauuringute tulemuste ülevaatamise käigus avastasid uurijad, et võrreldes 1980. aastatega on kadunud peaaegu 40 vastavast võimest.
Paljud nimetavad taolisi noori “mina-põlvkonnaks” (ingl Generation Me) ning lisavad, et vastava sugupõlve näol on tegemist lähiajaloo kõige enesekesksema, nartsissistlikuma, konkurentsialtima, enesekindlama ja individualistlikuma generatsiooniga. Pole midagi üllatavat asjaolus, et kasvava enesekesksusega kaasneb proportsionaalne hoolimatus teiste inimeste suhtes.
Materialism kui maailmavaade ei kanna endas ega ka anna inimesele mingit loogilist seletust, miks üldse oleks vaja kaasinimesest hoolida. Kuna elu — inimelu sealhulgas — peetakse vaid materiaalse olemisega kaasnevaks ajutiseks ilminguks, siis pole elul materialistlikus maailmapildis mingit erilist või kõrgemat tähendust ega väärtust.
Loeb vaid elu kui hetk igavikus ja võime ning võimalus selles elus tarbida maksimaalselt seda, mis naudingut pakub. Kaasinimene ei ole sellises olelusvõitluses vend, vaid konkurent ja vaenlane. Pole ka imestada — kui iseennast ei osata mõtestada ja väärtustada enamana kui keeruka mateeria killukesena, siis ei olda võimelised ka kaasinimest kuidagi kõrgemalt väärtustama.
Materialistlik arusaam elust, enesest ja maailmast viibki inimesed — seda lausa põlvkondade kaupa — paratamatult üha sügavamasse egoismi, hoolimatusesse, isegi otsestesse vastandumistesse kuni kaudsema või otsesema vägivaldsuseni välja.
Kommentaar artiklile Urmas Viilma: Rahvas toetab kirikut rohkem kui erakondi.