Delfi Rahva hääl
Inimene on hästi kohanev loom ja seega allub tema elu hästi erinevatele mudelitele. Kui inimese toimetulek ja vanaduspõli ei sõltu järglastest, siis ta loobub järglastest. Ühiskond ei tohiks seda lubada.
Suundumuse vabandamine olukorraga, et India, Hiina ja Indohiina on ülerahvastatud (seal elab pool meie planeedi inimestest) ja seletamine, et meil oleks kõige õigem (keskkonda säästvam) kvaliteetselt välja surra, ei aja enam isegi naerma, vaid tekitab ängistust.
Lääneriigid on juba kümneid aastaid võlgu elanud, sellest ka nende praegune hea elu — suured sissetulekud, sotsiaalsed tagatised, majanduslikud hüved. Kui aga ühel hetkel ida enam läänele laenu ei anna, vaid hakkab võlgu sisse nõudma, peab lääs hakkama toetuma vaid oma laste toodetud jõukusele. Täna on viimane aeg otsi kokku tõmmata ja hoolitseda iseenese jätkusuutlikkuse eest. Teisisõnu hoolitseda selle eest, et lapsi oleks ja nad oleksid ka nõus tööd tegema.
Meie riik on suutnud end laenudest hoida ja me elame täna sellest, mida me ise toota suudame. Puudu on meil veel võime seda tootmist üleval hoida. Selleks peame me kohandama oma sotsiaalsfääri, et me ei satuks “edukate” riikidega sama reha otsa.
Võib-olla tuleb selleks natukene kokku tõmmata. Võib-olla ei saa meie lapsed käia trennis, vaid peavad kodus sporti tegema. Võib-olla meie kolmetoalised korterid peavad selleks olema samas mõõdus tänaste kahetoalistega. Kuid kuni me räägime riigist ja rahvast ning kultuurist, mida esimene peaks kaitsma ja arendama, on asi seda väärt.
Kommentaar artiklile Me ei vaja juurde eestlasi, vaid paremat elu.