Delfi Rahva hääl
Foto: Ilmar Saabas
Inimesed lahkuvad Eestist paremat elu otsima, lapsi sünnib aina vähem. Tuju on nullis. Lahendus on uus ja puhas algus. Aga kuidas?
Lugesin just Kaido Kama lugu „Eesti riik – kellele ja milleks?”, kus ta räägib sellest, et inimesed lähevad Eestist minema ja ütleb, et “kui sissetulek on ainus väärtus, millest inimesed lähtuvad, siis ei piisa väljarände peatamiseks isegi kuulumisest viie rikkama hulka. ”
„Kahe viimase rahvaloenduse vahel on Eesti rahvaarv vähenenud 75 597 inimese võrra ehk rohkem kui 5%.”
Loen ja nutt nöörib kurku. Loen edasi ja pisar tuleb silmanurka, loen edasi aga ikka mingit selgust ei saa, et mida tegema peaks. Sellest saan aru, et ta tahab öelda, et riigi pidamine on mõttetu ja liiga kallis, kui siin eestlased ei ela. Aga mida selleks teha, ma ikka aru ei saanud. Ometi peetakse just Kama üheks vähestest ausatest ja asjalikest. Ehk ta varsti kirjutab oma loole Osa II. Ma väga loodan!
Aga praeguste näitajate järele, kellele siis meie oma Eesti, nii kaua tagaigatsetud, kättevõideldud ja armastatud riik, varsti kuuluma hakkab? Kes siin elavad?. Mis meist saab? Mida me praegu valesti teeme, et riik tublidest eestlastest tühjaks jookseb? Mida me teha saaksime, et Eestis oleks parem elada? Neid küsimusi küsivad väga paljud, alt üles ja ülevalt alla. Saalides, tubades, tagatubades, jääkeldrites ja saunades. Vastust aga ei ole ega näi tulevat. Ehk siis tuleks, kui plats on puhtaks löödud? Viga ei ole ainult Kesk- ega Reformierakondades. Jama on palju sügavam. Praegu on nii, et need, kes oskaksid, ei saa midagi teha, sest nad ei ole päris puhtad poisid, nende kohta on hukutavat infot “seal kus vaja” ja samas puhtad poisid omakorda ei küündi vajaliku tasemeni, ei ole nii targad ega kuulu õukonda.
Üks mu sõber pakkus idee, et praeguses olukorras, peaks riigijuhtimise teenust sisse ostma oma ala professionaalidelt. Lääne või Põhja poolt. Neilt, kellel on suurte sostiaalsete süsteemide juhtimise kogemus ja edu ette näidata. Meid on ainult 1,3 miljonit! Enamus suurlinnugi on kordi suuremad. Neilt, kellel puudub igasugune takistav Eesti taust, vanad võlad, teened, eestlastest koolivennad ja peresidemed. Väliseestlased ei sobi. Need inimesed peaksid olema loomult äraostmatud, truud käimasolevale projektile. Teeksid oma töö tähtajaliselt eesmärgist elluviimiseni ja läheksid tagasi sinna kust tulid, saladusi reetmata. Hmm… see kuulub ulmevalda? Aga kui sa arvad, et selliseid äraostmatuid ei leiduks, miks sa arvad siis, et need, kes meil omast käest võtta on äraostmatud? Või üldse sobivad ametisse? Aga kui tead kedagi, siis esita ta riiki valitsema ja vali ta. Meil vist “nii need asjad küll ei käi”, sest muidu juba oleks kord majas, meil on demokraatia ju. Aga miks meil “nii need asjad küll ei käi”?
Hirmust läheb süda kohati pahaks kui mõelda, mis meid ees ootab, kui ruttu ei leia tarku lahendusi probeemidele nagu massiline väljaränne, riigi raha raiskamine ja lollid juhid.
Nagu meil kodus vähe muresid oleks on Eesti näiteks Euroopa Liidu eesistuja 2018. aastal. Kas te kujutate ette, mida see endaga kaasa toob? Ei kujuta, sest sellest ei räägita, sest arvatakse, et rahvas on liiga rumal, et aru saada. Aga asi on selles, et tähtsad mehed ise ka ei tea täpselt. Kujutavad ette, et küll saame hakkama... nagu alati oleme saanud, et eks tüdrukud otsivad midagi lauale panna ja hoolitsevad kõige muu eest, randa läheb laev juba ise… Ja siis rind kummis mehemõmmikud suruvad tähtsate külaliste kätt ja teevad koos pilti! Suur läbikukkumine tuleb see, kui kohe detailselt planeerima ei hakka. Sest need tüdrukud ja väiksemad mehed, kes tavaliselt on ebapopulaarse ja ebamugava rahmeldamise täiesti tänamatu töö enda peale võtnud, imepisikese palga eest, on selleks ajaks juba mujale läinud… Ja need, kes selle raha eest nõus oleks tegema, ei oska mitte midagi.
Üks suuremat sorti jama on meil ka see, et enda arvates targad juhid võtavad endale tihti endast rumalamad nõuandjad, kes neile takka kiidavad ja ette taha koogutavad, kui tegelikult peaks otse pekki saatma ja korrale kutsuma. Eks kõik taha “karjääri” teha. Aga kõik nagunii ei saa, sest marjamaale lastakse vaid vähesed, pühendatud ja sugulased. Kaugeltki mitte alati oma ala parimad, kahjuks.
Aga mis saab eestlastest? Meid ei sünni eriti juurde jah, sest naised ei taha sünnitada, sest kardavad enda ja laste tuleviku pärast. Ja jube raske on leida mees, kes tahaks pere luua ja suudaks seda ka üleval pidada. Kauem kui paar aastat, ilma minema jalutamata. Seepärast on paljud naised otsustanud minna impordi teed ja leidnud omale mehed välismaalt. Ma ei mõtle seda välja. Väga paljud minu sõbrannad on abielus välismaa meestega, nende lapsed on pool-eestlased. Lastel on kaks kodumaad, emamaa ja isamaa. Kes need lapsed on? Nemad on ka osa Eesti tulevikust. See on ka eestluse säilitamine, sest ilma välismaa meheta ei oleks meil isegi neid pool-eestlasi. Palun, kas kellelgi on parem lahendus pakkuda?
Väga paljud minu sõbrad ja sõbrannad aga on kolinud välismaale elama. Mitte sellepärast, et Eestis ei meeldi, vaid sellepärast, et lihtsalt ei ole suutnud leida tööd, mis võimaldaks elada nii, et peale igapäevase toidu (mis on kaugel priiskamisest), üüri (oma kodu ei jõua nagunii osta, elatakse üürikorteris või vanemate kukil), kütte, elektri, vee, laste koolirahade ja maksude maksmise midagi järele jääks, et näiteks aastas korra reisida või restorani minna kunagi või midagi muud toredat teha, mis raha nõuab. Kogu aeg on peost suhu elamise närune ja abitu tunne. Tahaks nii Eestis elada aga ei ole nii rikas, et seda endale võimaldada. Patrioot saab olla ka välismaal elades. Aga kui kõik nii talitaksid? "Kellele ja milleks me seda riiki üldse tegime?" Nagu küsis ka Kaido Kama.
Kaido Kama ütleb oma artiklis nii “kipume unustama, et elame mõõtmatult paremini kui kogu maailma rahvastiku valdav enamik, elame sõna otseses mõttes heaoluühiskonnas. Võrdleme ennast Põhjamaadega (mis ongi kogu maailma kõige kõrgema elatustasemega riigid) ega taha ennast võrrelda Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerikaga. Ei taha ennast võrrelda isegi Venemaaga, mis on ometi siinsamas kõrval ja käega katsuda.”
Elame jah heaolu ühiskonnas. Kõik tunnused oleks nagu olemas. Aga hea ei ole olla. Sest kuidas saab hea olla kui nagu Ombudsman kirjutab, elab Eestis absoluutses vaesuses pea iga viies laps, see on üle 45 000 lapse. Kui absoluutses vaesuses elavatele lastele lisada ka vaesusriskis elavad lapsed, puudutab vaesus enam kui 63 000 last!!!
Ja Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerikaga ei kavatsegi ma Eestit võrrelda! Sest me võitlesime selle unistuse nimel, et vabal maal oleks kõigil hea elada, nagu Soomes elati, nagu Soome telekast nägime. Mitte selleks, et rahul olla viletsa tasemega! Miks me peaksime lati madalale laskma? Aga mida me valesti tegime ja teeme?
Me ei löönud platsi puhtaks ja ehitasime mitmed asjad üles lühinägelikult, sest oli kiire ja inimesi, kes midagi maailma asjadest riigiehitamise teemal teadsid oli väga vähe aga kõike oli vaja korraga teha, ehitada, reguleerida, orgunnida... Kõike me samas ei ehitanud ju üles tühjale kohale, palju mammonat oli juba olemas ja siis käiski paralleelselt jälgede hävitamine, ärastamine, kantimine, pettus, vargus ja sigadused. Inimesed olid ju samad. Siiamaani on.
Tänaseks teame fakti, et väga väikese riigi ülalpidamine suurte riikide asutusi ja institutioone peegeldades on liiga kallis. Mida ja kust kokku hoida peab otsustama targalt ja julgelt. Meile ei ole vaja 101 parlamendiliiget, ei ole vaja nii suuri kulutusi riigiametite ülalpidamiseks ja nõmedaid kalleid projekte, mis ainult väikese ringi taskuid täidavad aga riigile ja rahvale laiemalt kasu ei too. Meeletut tarkust, vaistu, ausust ja isetut koostööd on tarvis, et süsteemid ümber teha nii, et nad kokku ei kukuks nagu tühjaks varastatud lavka. Me peame Eesti uuesti vabastama ja ümber ehitama, enne kui hilja.
Patriotismi on meis kõigis rohkem kui küllalt. Laulame koos nii võimsalt, et kananahk ihul. Aga siis läheme kodudesse laiali ja nukrutseme omaette edasi. Kartulikoori sõime ja ketis seisime ja tegime pisikese palga eest tööd nii, et näost lillad aga helgem tulevik kuidagi liigub eest ära, nagu silmapiir. Ei taha järgmised 20 aastat ka kartulikoori süüa ja ebaausate mõmmikute tühja mula kuulata! Vaja on ausaid ja tarku juhte, kellel ei ole minevikutaaka ja kes võimu juurde saades perverdiks ei muutu, nagu nii paljudega on juhtunud. Täiesti uut ja puhast algust on vaja! Ja see ei tähenda noorte tankistnolkidest käpiknukkude võimule tulemist ega menupausil olnud vanade poliitikapeerude taastulemist, uue loosungiga, üleni valges...
Kes sinu meelest sobiks Eesti elu korraldama?
